Kasinus ja kokkuhoid on saanud meie igapäevase laulu refrääniks. Vaadates Eesti ettevõtete ja majanduse kogunäitajaid tundub, et laias laastus on jõutud kriisieelsete näitajateni – nii käibed, kasumid kui omakapital on kosunud. Siiski pole harvad need juhud, kus väljendid taastumine ja kestev kriis ühte lausesse satuvad.
Kriisi käigus on ka Eesti riik võtnud üle ja omaks mitmeid pigem äridele omaseid kulujuhtimise ja efektiivsuse tõstmise meetmeid. Kuuleme valitsust kasutamas väljendeid nagu kontsernikonto ja likviidsus. Samas on meil täna õpetajate streik.
Kas kellelgi on midagi tegemata või ütlemata jäänud? Kas oleks saanud paremini?
Peab saama. Sest muidu ei ole Eesti riigil mõtet. Vaid optimaalsus ja efektiivsus ei saa olla eesmärgiks. Tõenäoliselt teab teist igaüks, kui tähtis on, et raamatupidamine oleks korras. Olemise mõte ja ideed pole aga arvepidamises. Ma tõesti soovin, et dialoog Eesti ühiskonnas ei algaks ja lõppeks maksejõulisuse argumentidega. Palju olulisem on meie elujõulisus.
Majanduslikku edu saavutanud inimesed paistavad tihti silma oma arenenud saavutusvajaduse, julguse, leidlikkuse ja loomingulisusega. Ma tahaks näha teid, tänaseid ettevõtlikke inimesi oma ettevõtlikku vaimu levitamas.
Et ka ametnikud ja poliitikakujundajad ei võtaks üle vaid sõnavara ja finantstehnoloogilist mõtlemist, vaid seda ettevõtlikku hoiakut – tahet erineda ja midagi korda saata. See õppimine saab käia läbi isikliku eeskuju. Kui teie tegutsete arukalt, vastutate ja hoolite, siis ei saa ka teised ühiskonna osad vastupidiselt käituda. Eesmärk omaette peab olema eeskuju järeltulevatele põlvedele.