/nginx/o/2022/12/20/15038415t1hd95a.jpg)
- Hinnanguliselt kallinevad lõpptarbija jaoks autokütused kümme protsenti.
- Laevanduses peavad kvoote soetama eelkõige riikide vahel sõitvad suured praamid.
- Uus kokkulepe ei taga kaugeltki Pariisi kliimaleppe täitmist.
Euroopa Liidu kokkuleppega üritatakse saastekvootide turgu põhjalikult reformida, ühtlasi loodetakse vähendada heitkoguseid ja investeerida kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse.
Peale praeguse heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi (HKS) uute eesmärkide otsustati luua uus, eraldi HKS maanteetranspordi ja hoonete jaoks. See hakkab toimima omaette turuna, kus hinnad kujunevad senisest kvoodikaubandusest eraldi.
Kuigi uued meetmed peaksid mõjutama ennekõike ettevõtteid, tuleb rohepöörde kulud siiski lõpuks kanda tarbijatel. Hinnanguliselt kallinevad lõpptarbijale autokütused 2027. aastal kümme protsenti ja toasoe olenevalt kütteliigist kuni 15 protsenti.
Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõuniku Imre Banyaszi sõnul kohaldatakse uut ühikutega kauplemise süsteemi kütusetarnijatele. «See on mõeldud eelkõige transpordis kasutatavale maagaasile, bensiinile ja diislikütusele, kuid ka maagaasile ja vedelkütustele, mida kasutatakse hoonete kütmiseks,» ütles Banyasz.
Peidetud maksutõus
Meetme mõju leevendamiseks tarbijale on otsustatud, et kui süsiniku hind läheb üle 45 euro tonnist, tuuakse turule lisaühikuid. Samuti otsustati mehhanismi rakendumist aasta võrra edasi lükata, kuna energiahinnad on erakordselt kõrged.
Autokütuste kallinemist kritiseeris teravalt Eesti Õliühing, mille tegevjuhi Mart Raamatu hinnangul on uhkete sõnade taha peidetud lihtsalt maksutõus mootorikütustele. «Vahet pole, kas tegu on «turupõhise» maksumeetmega, nagu emissioonikaubanduse laiendamist reklaamitakse, või fikseeritud summaga – lõpuks maksab ikka tarbija hinnatõusu kinni.»
Rohepööre kiireneb
- Süsinikuheidet tahetakse 2030. aastaks vähendada 62 protsenti 2005. aasta tasemest. Varem oli eesmärk 43 protsenti.
- Seniseid erandeid tööstusele hakatakse tühistama kiiremini: 48,5 protsenti 2030. aastaks ja täielikult 2034. aastaks.
- Edaspidi peavad ELi liikmesriigid kasutama kogu kvoodisüsteemist laekuvat tulu kliima- ja energiapoliitika eesmärkide täitmiseks.
- Kliimameetmete sotsiaalfondist toetatakse aastatel 2026–2032 vähekindlustatud majapidamisi ja väikeettevõtteid.
Raamat nentis, et Eesti tarbijale tulevad lähiaastad topeltvalusad. «Mootoribensiinile kehtib meil juba praegu Euroopa keskmisest kõrgem maksumäär, kuid plaanide järgi tõuseb ka diislikütuse aktsiis 2027. aastal tagasi Euroopa viie kõrgema tasemele. Nii läheb puhtalt maksutõusude tõttu diislikütus tanklates üle 25 sendi tänasest kalimaks.»
ASi Alexela juhatuse esimehe Aivo Adamsoni sõnul on kütused justkui veri iga majanduse vereringes, mis hoiavad majandust toimimas, ning riigid on seetõttu olnud ettevaatlikud selle maksustamisel, et hoida oma riigi majandust konkurentsivõimelisena.
«Samas on transpordisektori süsinikujälg üks suuremaid. Seni on kütusehindade reguleerimisel olnud peamine maks aktsiisimaks, mis riigiti erineb olulisel määral, ning biokütuse osakaalu määr,» rääkis Adamson.
EL tahab tema sõnul jõulisemalt vähendada sektori ökoloogilist jälge ning kiirendada üleminekut süsinikuneutraalsele transpordile. «Oleme aastaid arendanud keskkonnasõbralike ja üleminekukütuste taristut, luues CNG- ja LNG-tankimisvõimalusi. Saabuval aastal kahekordistame hübriid- ja elektriautode laadijate arvu,» ütles ta.
Süsinikdioksiidile kolmeks aastaks kehtestatud hinnalagi on Adamsoni sõnul kahe poolega münt: tarbijatele meelepärane, sest kuigi hind tõuseb, püsib see oma tasemel mõnda aega, aga biokütuste tootjatele mõru üllatus, sest kvoodimaks laieneb ka nendele kütustele.
Mis puudutab toasooja, siis on suuremad kaugkütjad juba praegu seotud HKSiga ning kvoodiostu kulud on müügihindadesse sisse arvestatud (rohkem kui 20 MW katelseadmete kasutajatel).
Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu juhataja Siim Umbleja sõnul on ka väiksemad kaugkütjad alevites-külades, kellele süsteem võiks laieneda, õnneks valdavalt üle läinud taastuvatele kütustele (puiduhake) või siis valmistuvad selleks.
«Väiksemates katlamajades on fossiilkütuste kasutamine küll tarbimistippude tõttu vajalik talvel või siis just suvel, kui koormused on liiga väikesed puiduhakkekatla jaoks,» nentis Umbleja. «Eks selline HKSi laienemine ja lisakulud teevad teravamaks vajaduse vabaneda fossiilsetest kütustest kaugküttes täielikult ning võtta kasutusele näiteks tööstuslikud pelletikatlad või soojuspumbad või ammutada heitsoojust andmekeskustest, tööstusest või mujalt.» Ta lisas, et muudatustega tõuseb kvoodihind kindlasti märgatavalt.
Uus kokkulepe ei taga kaugeltki Pariisi kliimaleppe täitmist
/nginx/o/2022/12/20/15038416t1h83c0.jpg)
Piret Väinsalu, Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert
Heitkogustega kauplemise süsteemi asjus saavutatud kokkulepe ei ole kaugeltki piisav, et tagada Pariisi kliimaleppe täitmine ja hoida globaalne soojenemine 1,5 kraadi piires.
Selle peamine põhjus on väheses ambitsioonikuses: plaan vähendada 2030. aastaks heidet 62 protsenti võrreldes 2005. aastaga ei ole piisav. Keskkonnaühendused hindavad, et ELi panus heitkogustega kauplemise süsteemi sektoris peab olema vähemalt 70 protsenti. Peame õiglase panuse hindamisel arvestama seda, et ELi riigid on alates tööstusrevolutsioonist olnud esisaastajate seas. See tähendab, et meie kanda on ka suurem vastutus probleemi lahendamisel. Ka praegu oleme oma süsinikuheite poolest suured saastajad, kui vaatame heidet ühe inimese kohta. Näiteks keskmise eestlase süsinikujälg on üle nelja korra suurem kui näiteks Indias, kelle vähest tegutsemist tuuakse mõnikord välja vabandusena, miks meie ise ei peaks tegutsema. Teiselt poolt on ELi võimekus nii teadmiste kui ka rahaliste võimaluste poolest suurem kui enamikul maailma riikidel. Arvestades ELi ja Eesti suuri investeeringuid taastuvenergiasse ja fossiilkütustest loobumisse, võiks suurem eesmärk olla saavutatav ja ka meile endale kasulik.
Pariisi leppe eesmärkide saavutamisele töötab uues kokkuleppes kõige otsesemalt vastu see, et võimaldatakse tasuta heitkoguse ühikuid (kvoote) suurtele saastajatele kuni 2034. aastani. See tähendab, et EL annab hinnanguliselt 4,914 miljardit tasuta ühikut ettevõtetele, mis 85-eurose CO2 tonnihinna juures tähendab 417 miljardit eurot tööstuse toetamiseks. Eestis tähendab see sadu miljoneid eurosid kingitusena põlevkiviõlitööstusele. Need eurod jäävad saamata riikidel, ka Eestil, kel oleks võimalus muidu selles mahus kvoote enampakkumisturul müüa ning selle abil toetada rohepööret.
Süsteem, mis on loodud kliimaeesmärkide saavutamiseks, toimib hoopis vastupidi ning pakub kliimamuutust süvendavatele tööstustele häid väljavaateid tulevikuks. Näiteks on uus Enefiti õlitehas oma äriplaanis arvestanud tasuta ühikutega 2030. aastani, kuid ELi kokkuleppe järgi on võimalik ühikuid saada 2034. aastani.
Keegi ei pääse
Umbleja sõnul tuleb hoonete omanikel pöörata suurt tähelepanu energiatõhususele ning energiatarbimise vähenemisele. «Kütuste kokkuhoid võiks korvata ka mõningase kallinemise. Linnade lokaalse katlaga büroohooned ja muud majad leiavad tõenäoliselt sobiva lahenduse just kaugküttega liitumise läbi.»
Ka laevandus hakkab süsinikuheite eest maksma. 2024.–2026. aastani käib üleminek ja alates 2026. aastast rakendub ühikute ostmise kohustus täielikult. Eestis tähendab see eelkõige riikide vahel sõitvaid suuri laevu, liiklust mandri ja saarte vahel see ei puuduta. «Kui seni pidid laevaoperaatorid seirama oma heidet, siis nüüd peavad nad vastavalt oma heitele vajadusel ostma turult CO2-ühikuid,» märkis Banyasz.
Tallink pole muudatusi puudutavate materjalidega veel tutvunud ning seetõttu on võimalikust hinnatõusust vara rääkida. Samas sõidavad nende laevad, kui hind lubab, gaasiga, mille süsinikuheide on väiksem kui vedelkütustel, ja seega on neil eelis turul juba olemas.
Eesti põlevkivitööstuste plaanid toota põlevkiviõli, mis on laevakütuste toore, peaks ELi skeemist suuresti välja jääma, kuna neid hakatakse müüma maailmaturule.
Lisaks kehtestatakse süsiniku piirimeede ehk süsinikutoll, mille abil soovitakse tasakaalustada ELi-väliste riikide toodete hinda, kui nende tootmisel ei ole CO2 eest makstud. See meede hakkab kehtima tsemendi, terase, alumiiniumi ja väetiste ning elektrienergia tootmisele.
Üleminek käib siiski sujuvalt ning tasuta ühikuid, mida praegu saab enamik ettevõtteid, välja arvatud elektritootjad, hakatakse järk-järgult vähendama üheksa aasta jooksul, kuni 2034. aastaks nendes sektorites tasuta ühikuid enam ei eraldata. Sestpeale peaks süsinikutollid tasakaalustama selle, et ühenduse tootjad ei oleks võrreldes muu maailma tootjatega kehvemas seisus.
Kuigi läbirääkimistel on esialgne kokkulepe saavutatud, tuleb nüüd nii Euroopa Parlamendil kui ka Euroopa Nõukogul kokkulepe heaks kiita.