Skip to footer
Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel
Saada vihje

Kui Eesti jätab teed ehitamata, ähvardab meid rikkumismenetlus (2)

Hendrik Hololei on Eesti riigi kõrgeim ametnik Euroopa Komisjonis.

Kuna Eesti võttis endale vabatahtlikult kohustuse üleeuroopalisse transpordivõrgustikku kuuluvad maanteed ja Rail Balticu raudtee 2030. aastaks valmis ehitada, tuleb lubadus nüüd ka ellu viia, ütleb Euroopa Komisjoni mobiilsuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei.

Sõda, energiakriis ja ülikiire hinnakasv. Henrik Hololei, kas Euroopa Liidus järgitakse ikka veel headel aegadel tehtud plaane või on suudetud erakordse ajaga kohaneda?

Euroopa on tegelikult käitunud väga hästi. Sõda on kaasa toonud hästi tugeva ühtsuse ja kinnitanud paljudele, miks on Euroopa Liitu vaja. Ehk Euroopa koostöö ei ole vajalik mitte ainult selleks, et majanduslikku heaolu saavutada ja globaalselt tugevam olla, vaid ikkagi selleks, et tagada Euroopas rahu.

Tänaseks on Ukrainasse suunatud väga-väga palju raha, sealhulgas Euroopa fondidest. Just hiljuti võeti vastu otsus anda Ukrainale 18 miljardit eurot majandusabi, mida on ukrainlastele vaja järgmiseks aastaks.

Mis puutub aga plaanidesse, siis loomulikult toovad kriisid endaga kaasa vajaduse plaane korrigeerida. Praeguse komisjoni üks kõige olulisemaid eesmärke on olnud rohepööre ja kliimaneutraalse kontinendi saavutamine 2050. aastaks. Usun endiselt, et rohepöörde üks olulisemaid tegureid on väiksem sõltuvus fossiilsetest kütustest. Kuna fossiilkütused on paljuski pärit riikidest nagu Venemaa, on tehtud plaanide kiirendamine Euroopale tegelikult väga-väga hea.

Ukraina ülesehitamine vajab palju raha. Kui suur on oht, et Euroopa fookus liigub Ukraina-suunalisele taristule ja Rail Balticule ei jätku pärast praegust rahastusperioodi ehk 2027. aastat enam raha?

Kõigepealt mainiks, et Venemaa agressioon Ukrainas on pannud Rail Balticu uude konteksti ja andnud sellele hoopis teistsuguse tähenduse. Olen aastaid väitnud, et see ei ole pelgalt transpordiprojekt, vaid sellel on väga tugev geopoliitiline mõõde. Rail Baltic mängib väga olulist osa üleeuroopalises sõjalises mobiilsuses, mis on väga oluline ka NATO jaoks. See tähtsus on nüüd mitu korda rohkem välja tulnud.

Mis puudutab praegust olukorda, siis Euroopa ühendamise rahastu on paika pandud ning see ei muutu. Aga selge see, et energiahinnad, kõrge inflatsioon ja materjalide kallinemine mõjutavad seda, kuidas Rail Baltic valmib.

Raha, mis seni on projektile eraldatud – ja seda pole vähe –, tuleb tõhusalt ära kasutada. Endiselt tuleb esitada ka uusi ja häid projekte. Järgmine projektitaotluste esitamise voor ongi kuu aja pärast ning ma loodan väga, et Eesti-Läti-Leedu panevad lauale head projektid. See on oluline, sest me ei saa ühtegi senti jätta kasutamata. Juba seepärast, et ka tulevikus täiendavat rahastust saaksime. Väga raske on raha juurde küsida, kui varem eraldatu on jäetud kasutamata. Siis öeldakse, et kuulge, te küsite raha juurde, aga pole eelmistki summat ära kasutanud.

Ma ei süüvi põhjustesse, miks selle projektiga seni nii on läinud, aga kaotatud aeg tuleb nüüd tasa teha. Järgmine aasta tuleb murranguline. Vaja on tõsiselt panustada ning teha kolme Balti riigi ja Poola vahel tihedat koostööd, et see projekt valmiks 2030. aastaks.

2030. aastaks tuleb Eestil valmis ehitada ka TEN-T võrgustikku kuuluvad maanteed. Mis meiega juhtub, kui me Rail Balticut ega maanteid valmis ei tee? Teie büroo vastutab selle eest.

Need tähtajad pole laest võetud, vaid paika pandud koos liikmesriikidega. Eesti on ise võtnud endale need kohustused. Neid ei ole meile keegi teine peale pannud.

Olen aastaid rääkinud, et Eesti vajab kõikide põhimaanteede väljaehitamist neljarajaliseks. Mis see läheb nüüd maksma võrreldes sellega, mis see oleks 20 aastat tagasi maksma läinud, on muidugi väga-väga erinev. On kahju, et omal ajal need võimalused käest lasti. Euroopa Liidu rahaga oleks vanasti saanud palju rohkem teid ehitada. Nüüd on seda keerulisem teha, sest tee-ehitus ei kvalifitseeru enam samal määral Euroopa ühendamise rahastusse. Praegu saab teid rahastada regionaalfondidest. Aga ma arvan, et see on endiselt ülimalt vajalik. Vaadakem kasvõi uudiseid: maanteedel hukkunuid lisandub igal nädalal. Kui meil oleks korralikud neljarajalised maanteed, jääks paljud inimesed ellu ja pered terviklikuks.

Aga mis ikkagi saab, kui...

Kui kohustused jäävad täitmata, siis loomulikult suhtleme selle liikmesriigiga juba varem. Teeme vastavad otsused ja sammud pärast seda, kui liikmesriik on andnud oma selgitused.

Kui 1. jaanuariks 2030 ei ole kohustused täidetud, ei juhtu

2. jaanuaril veel midagi. Aga kui kohustuse täitmine jääb pikema aja peale venima, siis peame kasutama võimalusi, mis meil on. Saame alustada rikkumismenetlust nende riikide suhtes, kes ei ole eesmärke täitnud. Loomulikult tuleb enne välja selgitada, millised on nende võimalused puuduste võimalikult kiireks kõrvaldamiseks. Kui uus plaan on piisavalt usaldusväärne, siis võime ka selle plaaniga nõusse jääda. Kindlasti ei tähenda see aga, et aega oleks 2040. aastani. Seda kindlasti mitte.

Ehk see kohustus on üsna jäik ja poliitikud peaksid sellega arvestama, kui teehoiust raha ära võtavad?

See oleks mõistlik. Aga eks poliitikud teavad ise, mida nad teevad. Mina arvan, et iga poliitiku ülesanne peaks olema seista selle eest, et Eesti elanikel oleks rohkem võimalusi, et Eesti oleks regionaalpoliitiliselt paremini ühendatud ja Eesti teed oleksid võimalikult ohutud, et hoida iga inimelu.

Kas Euroopa Liit ei käitu siin natuke kahepalgeliselt? Muidu räägib rohepöörde ja säästliku transpordi juttu, aga nüüd käsib ehitada maanteid ja teha mugavamaks autojuhtide elu.

Ega ikka käsi küll. Nagu ma ka ennist ütlesin, on need kohustused võtnud Eesti riik. Eesti riik ise on need välja pakkunud.

Eestis ei kütnud sel suvel kirgi maanteedel ega raudteedel toimuv, vaid hoopis liiklus linnatänavatel ehk elektritõuksid. Kes ja kuidas peaks selle küsimuse lahendamisega tegelema?

Ühelt poolt on tõuksid suur õnnistus ja teiselt poolt suur needus. Kindlasti on neid linnades liikumiseks vaja. Näeme, et inimestele meeldib nendega sõita.

Probleem on aga selles, et inimesed ei käitu vastutustundlikult. Jalakäijale on väga ebameeldiv, kui peab tõukside vahel kõndima nagu tõkkejooksja. Seda tuleb teha nii Brüsselis, Tallinnas kui ka paljudes teistes linnades. Ma arvan, üks lahendus peitub koostöös tõuksiettevõtjatega. Kindlasti on ka võimalik algoritme paremaks teha, aga lõppeks pole süüdi tõuksid, vaid inimesed, kes nendega teistele ebamugavusi tekitavad.

Kindlasti ei pea selliseid küsimusi lahendama Euroopa tasandil. Linnaliikluse mured tuleb lahendada kohalikul omavalitsusel. Meie saame linnade kogemusi esile tuua ja ideid anda.

Kindlasti tuleks piirata tõukside liikumiskiirust. Samas loodan, et me ei lähe pendli teise otsa. Tean juba, et on linnu, kes on tulnud välja mõttega, et tõuksid tuleks sootuks ära keelata. Mina suhtun skeptiliselt igasugustesse käskudesse ja keeldudesse. Arvan, et iga uus tehnoloogia, mis pakub inimestele rohkem lahendusi, peab olema turule oodatud. Lihtsalt see ei saa olla mingisugune džungel, vaid iga linn peaks ise oma reeglid paika panema.

Kommentaarid (2)
Tagasi üles