Miks lubatud kiire internet pole alati piisavalt kiire

Foto: SCANPIX

Koduinterneti kiirused on kasvanud niivõrd palju, et sageli ei asu pudelikaelad enam kuskil internetivõrgus, vaid kodus arvuti ja ruuteri vahel. Starmani tehnikadirektor Hanno Liiva selgitab, mida ette võtta, selleks et nautida nii nobedat netiühendust nagu teenusepakkuja koju toob.

Liiva sõnul on koduinterneti kiiruse mõõtmisel hea teada paari tehnilist eripära. Esiteks liigub info internetivõrgus pakettidena. Kui näiteks mingit veebilehte vaadata, tükeldatakse tekst, pildid ja muu info kasutaja arvutisse saatmisel pakettideks. Lisaks veebilehe infole sisaldab iga pakett ka päist ja muud kontrollinfot, mis on vajalikud vigade vältimiseks.

Tänu sellele pole näiteks ühe vea tõttu vaja uuesti saata kõiki veebilehel sisalduvaid andmeid, vaid taasedastatakse ainult vigane pakett. See kontrollinfo sisaldab umbes 10 protsenti paketist, seega kulub laias laastus kümnendik netiühenduse läbilaskevõimest sellele tehnilisele infole. Nii võibki allalaadimiskiiruse test anda väiksema tulemuse.

Teine netiühenduse kiiruse mõjutaja on teenusepakkuja kasutatav tehnoloogia. Kuna enamasti kasutatakse asünkroonühendusi, siis info üleslaadimisel internetti langeb ka allalaadimiskiirus.

Eriti tuleb see esile ADSL-ühenduste puhul, kuid mõju on olemas ka kaabelvõrkudes. Internetikiiruse mõõtmisel tuleks minna ruuteriga samasse ruumi, kuna kauguse suurenedes väheneb Wifi signaali tugevus, eriti paksemate betoonist vaheseinte puhul.

Kiire WiFi nõuab uue standardiga seadmeid

Kui aga kiiruse test annab oluliselt väiksema tulemuse kui netipaketis lubatud, tasuks üle vaadata kodused seadmed. Traadita interneti puhul on võtmeküsimuseks Wifi ruuteri toetatavad standardid: infot selle kohta leiab konkreetse seadme kasutusjuhendist. Kui see on kadunud, tuleks ruuteri põhja all olevalt kleepsult vaadata seadme mudeli number ning seda guugeldades leida vastav info tootja veebilehelt või netiavarustest.

Vanemad ruuterid kasutavad IEEE 802.11b/g standardeid, mille ühenduskiiruseks on vastavalt kuni 11 ja 54 megabitti sekundis. Kui aga tarbida Eesti kõige nobedamat koduinternetti kiirusega 150 megabitti sekundis, siis on ainsaks lahenduseks IEEE 802.11n toega uuem ruuter, mille maksimumkiiruseks on madalatel raadiosagedustel kuni 150 megabitti sekundis ning kõrgetel sagedustel kuni 300 megabitti sekundis. Starmani ülikiire koduinterneti kliendid saavad vähemalt aastase lepingu korral sellise uue põlvkonna modemruuteri kasutamiseks tasuta.

Seadistage ruuter vabale kanalile

Kui netikiirus ei vasta endiselt ootustele, tasub kontrollida, kas arvutis olev Wifi kaart toetab uusimat n-standardit. Nii ruuter kui arvuti Wifi-kaart peaksid olema seadistatud kõrgetele edastussagedustele: see küll vähendab leviulatust, kuid võimaldab kaks korda kiiremat traadita netti. Samuti on Wifi puhul oluline, et ruuteris edastuseks valitud raadiokanal oleks vaba.

Kui samal kanalil töötab mõne naabri traadita internet või mikrolaineahi, teler või mõni muu kiirgav seade, tuleks veebibrauseriga ruuteri haldusliidesesse siseneda ning kanalit muuta. Sageduste-kanalite hõivatust on kõige lihtsam kontrollida arvutis sisalduva traadita interneti haldusprogrammi või mõne eraldi skaneerimistarkvaraga, mida saab internetist tasuta alla laadida.

Pudelikaelaks võib olla ka arvuti

Kui ruuter on vanemapoolne, mis kiiremat Wifit ei toeta, võib ülikiire koduinterneti nautimine olla raskendatud ka võrgukaabliga ühenduse korral. Enamiku arvutite võrgukaardid võimaldavad ühendust kuni 100 megabitti sekundis, seega 150 megabitist ühendust ei saa mingil juhul kätte ka juhtmega ühenduse korral.

Samuti toetab vanematel ruuteritel sisendport kiirust kuni 100 megabitti sekundis. Seega ei suuda selline seade edastada arvutitele kiiremat netti ei juhtmega ega ka juhtmeta. Lahenduseks on ikkagi uuem n-standardit toetav ruuter, millega sobib kokku ka arvuti Wifi-kaart.