E-resident Rosen Dimov: Bulgaarias nõutakse ettevõtjatelt altkäemaksu, Eestis aidatakse hea meelega ja tasuta

Rosen Dimov. Foto: Erakogu/ Meeli Küttim

Bulgaariast pärit e-resident ja ettevõtja Rosen Dimov rääkis oma esimesest katsetusest idusektoris, mis päädis Silicon Valleys ettevõtte müümisega, ning e-residentsuse kasust Euroopa Liidu kodanikele. Tema sõnul tuleb mõista, et paljudes liikmesriikides on endiselt probleeme korruptsiooniga ning õigusriigi põhimõtteid ei jälgita nii tugevalt kui Eestis.

Sa oled varasemalt töötanud Euroopa Komisjonis, Maailmapangas ja Euroopa Parlamendis, kuid nüüd oled keskendunud erasektorile. Kuidas sai alguse su start-up teekond?

See sai alguse USA-s, kui ma tegin 2008. aastal Stanfordi Ülikooli Marie Curie Konsortsiumi programmis oma doktorantuuri. Mu esimene idufirma asus Silicon Valleys, kus ehitasime tehisintellekti-põhist toodet, mis aitaks sisuloojatel auditooriumi soove paremini mõista. Toona olin täiesti kindel, et sellest tuleb ükssarvik. Nii paraku ei läinud. Me saime esimese ringiga rahastuse, aga müüsime ettevõtte enne teist rahastusringi maha.

Lisaks sellele olen töötanud mitmete teiste ettevõtete kallal, mis tegutsevad näiteks toidu ja -raiskamise valdkonnas. Kõige hiljutisem projekt on Eestis asutatud Phasegrowth, mis sai alguse 2020. aastal. Tegeleme tarkvaraarendusega, kus seome satelliidiandmed teiste andmebaasidega, et näiteks logistikafirmad saaksid oma tööd efektiivsemalt teha. Samuti nõustame ettevõtteid, kes soovivad satellidiandmeid targalt kasutada. Hetkel oleme ainus Eesti ettevõte, mis kuulub Euroopa Kosmoseagentuuri loodud Copernicus Relays-i ja EO4GEO võrgustikesse.

Samuti nõustan Phasegrowthi kõrvalt teisi alustavaid ettevõtjaid läbi Emerald Foundry, kus me aitame peamiselt e-residentidest ettevõtjatel leida rahastust, et nad saaksid oma ideed teoks teha.

Lähme tagasi su esimese idufirma juurde. Enamasti esimesed katsetused põruvad ja lähevad pankrotti, aga te jõudsite müügini. Kuidas see käis? Ja kuidas oli elu Silicon Valleys?

Silicon Valley on filmides ja popkultuuris väga üleromantiseeritud. Seda kujutatakse kui Ameerika unistust, kus kõik saavad kiirelt rikkaks. Tegelikult on see väga tiheda konkurentsiga idufirmade kogum, kus sa pead meeletult palju töötama, et edu saavutada, sest naaberkorteris töötab teine meeskond arvatavasti sarnase idee kallal.

Mul on sama haigus, mis vaevab paljusid idufirmade asutajaid – kui ma olen projektile keskendunud, siis unustan kogu muu maailma ja elan piltlikult öeldes silmaklappidega. Sellega kaasneb enese veenmine, et sinu projekt on maailmale hädavajalik ja ülioluline. Nii eraldud oma sõpradest ja perest, et töötada selle projekti kallal, kaotades reaalsustaju, sest sind ümbritsevad ainult inimesed, kes mõtlevad samamoodi. Kokkuvõttes võib juhtuda, et su projekt pole üldse nii oluline ja see toode, mille kallal sa töötad, läheb ainult vähestele korda. Ühel hetkel sain sellest aru ja ärkasin üles.

Lisaks ei tohi unustada, et Silicon Valley on väga-väga kallis. Meil oli raskusi teise rahastusringi saamisega. Käisime küll riskikapitalistide jutul, aga tegemist on inimestega, kelle käest küsitakse päevas 4000 erineva projekti jaoks raha. Seega saime paarsada eitavat vastust ja raha hakkas lihtsalt otsa saama. Me olime eelfinantseerimise faasis, seega müüki veel ei toimunud. Eeltellimusi oli, aga raha ei jooksnud sisse. Selline igapäevaelu on paras agoonia, kus sa vaatad oma säästude põlemist ega tea, millal võib paremaks minna ning lõpuks hakkab see su tervist mõjutama.

Üks pool on psühholoogiline, aga teine ka füüsiline – kui kaua peab su keha vastu kui veel üks kuu makarone süüa? Siis aga tuli pakkumine ettevõttelt, mis hiljem müüdi Youtube'ile ja me võtsime selle vastu.

Võib-olla kui me oleks kauem oodanud ja teise ringi rahastuse kätte saanud, siis oleks äri õitsema läinud ja meil oleks praegu ükssarvik, aga ma ei tea, kas see oleks olnud seda vaimse tervise ohverdust väärt. Kokkuvõttes läks meil hästi, sest meid osteti ära, aga me oleks võinud ka minna pankrotti.

See kõik toimus majanduskriisi harjal. Äkki saad seega anda vaadet praegusele olukorrale ehk milline saab olema olukord pärast praegust majanduskriisi ja milliseks see muudab tehnoloogia või idufirmade sektori?

Jah, ka Phasegrowthi asutasin koroonakriisi ajal. Eks kriisid panevad inimesi rohkem tegutsema ja uusi võimalusi otsima.

Me näeme tänast kriisi ka Eesti ettevõtluse ökosüsteemis. Investeeringute leidmine on muutunud raskemaks ja summad on langenud võrreldes eelmise aasta sama ajaga. Investorid on kindlasti ettevaatlikumad, mis pole ilmtingimata halb asi, sest riskide kaalutlemine ja hindamine oli vanast mudelist puudu. Tegelikult me kõik ju teame, et majandus on tsükliline ehk igale tõusule järgneb langus, mis on mõnikord tingitud välistest teguritest, olgu selleks sõjad või pandeemiad. Õppetund on olla ettevaatlikkumad ka raharikkal ajal.

Paratamatult kaasneb majanduslangusega töötuse tõus, mis paneb inimesi otsima uusi teenimisvõimalusi. Näiteks mõtlema, kas töö kaotuse korral oleks võimalik olla vabakutseline.

E-residentsus on siinkohal paljudele hea võimalus ettevõtlusega algust teha. Edasi tuleks aga mõelda, kuidas loodud äri kasvatada. Näiteks vabakutselise disainerina alustades tuleks mõelda, kuidas saada kliente, korraldada raamatupidamist, tegeleda kaebustega jne. Edu saavutamiseks tuleb konkurentidest eristuda ja leida endale sobiv ärimudel.

Vahel kuuleb küsimust, miks on e-residentsust vaja Euroopa Liidu kodanikele. Kolmandate riikide ettevõtjatele avab programm tõesti uksed Euroopa turule, aga miks on kohalikel seda vaja. Mida sa sellele vastaksid?

Ma räägiksin neile oma loo. Ma olen pärit Bulgaariast, mis on hetkel muutuste faasis. Kuigi me asume ka Euroopa Liidus, siis on Bulgaarias õigusriikluse tase ja demokraatia indeksid äärmiselt madalad, korruptsioonitase aga kõrge.

Mina lahkusin Bulgaariast pärast keskkooli, et minna välismaale õppima, aga paljud mu sõbrad jäid sinna. Kohe, kui nende ettevõtted hakkasid isegi natuke suuremaks kasvama, tuli keegi valitsusest või ametnikest ja küsis altkäemaksu või nõudis ähvardades ettevõttest osalust.

Eestis sellist asja ei ole. Suhtumine on täiesti vastupidine. Kui sul on vaja midagi muuta, kas maksudeklaratsioonil või ettevõtte registreemise keskkonnas, siis saad helistada kas MTA (maksu- ja tolliamet – toim.) või RIK-i (Registrite ja Infosüsteemide Keskuse – toim.) infotelefonile ja sind aidatakse heal meelel ja tasuta. Seda ei juhtuks kunagi Bulgaarias, mitte ilma altkäemaksuta. Seega Eesti suureks tugeuseks on kõrge demokraatlikkuse tase, õigusriiklus, vastutustundlikkus ja kõrge usaldus avaliku sektori vastu.

Teine suur tugevus on e-residentsuse ökosüsteem. E-residentide arv kasvab ühel hetkel 100 miljonini või veel enam, pakkudes inimestele üha rohkem võimalusi edendada oma ettevõtteid. Bulgaarias sellist kogukonda pole.

Seega kas e-residentsusest peaks saama tugi alustavatele ettevõtjatele?

Meil on praeguseks ligi 100 000 e-residenti, mis näitab, et see on väga hea vahend. Samuti on hea näha, et programmi tuleb järjest rohkem erinevaid teenusepakkujaid, korraldatakse rohkem üritusi, luuakse tugevamalt kogukonda. Enam ei ole nii, et sa liitud e-residentsusega, lood oma ettevõtte ja jääd sellega üksi. Siinkohal tuleb kiita e-residentsuse meeskonda, kes pingutab kogukonna loomise nimel.

Sama teeme me EERICA-s (e-residentide rahvusvaheline ühing – toim.) ehk anname võimaluse suhelda teiste e-residentidega, teha nendega koostööd ning osta või pakkuda neile teenuseid.

Hea on ka see, et teenusepakkujate arv on ka tõusnud ning nende profiilid on mitmekesistunud. Leidub teenuseid, mida pakutakse konkreetsele turule või erinevas keeles. Mitmekesisus ja konkurents aitavad programmil areneda.

Ma arvan üleüldse, et e-residentsuse idee hakkab teises riikides järjest levima ehk hakatakse prioritiseerima väliskodanikke, kes saaksid digitaalselt riiki panustada, selle asemel, et inimesi kodakondsusega püüda.