Ikebana – täppisteadus lilledest

Midori Yamada demonstreeris rahvusraamatukogus erinevates stiilides ikebanade valmistamist. Lilleseadekunsti meister rõhutas, et ikebana seadmist tuleb alustada vaasist – alles seejärel saab valida lilled, mis vaasiga sobivad. Foto: Peeter Langovits

Ikenobō on Jaapani vanimaid ikebana koolkondi. Selle juht Senei Ikenobō on koolkonna eesotsas olnud juba 54 põlvkonda.

Teisipäeval tutvustas Tallinnas Jaapani lilleseade kunsti Ikenobō koolkonna meister Midori Yamada, kes hakkas lilleseadega tegelema juba keskkoolis, kuid erialaks valis selle alles paarikümne aasta eest.

«Ikebana tähendab tõlkes elavaid lilli ja seepärast on seadja eesmärgiks anda lõigatud taimedele uus elu,» märkis ta.

Kuigi ikebana koolkondi ja stiile on Jaapanis tuhandeid, on põhitõed ikka samad. Kuna Jaapanis elavad inimesed tihtipeale külg külje kõrval koos, peetakse oluliseks õhulisust.

Ikebana puhul on tähtis, et õitel, okstel ja taimedel oleks piisavalt ruumi, võimalust liikuda ja oma iseloomu avada.

Inimesel, kes õisi vaatab, peab olema võimalus vaadata lähemale, kaugemale ning mõelda oleviku, mineviku ja tuleviku üle. Kui lilled on tihedalt vastu seina või pakkepaberit surutud, siis lõikab see kauguse ära ja tulevikku just nagu ei oleks. Kui aga vaasis saab liiga palju sarnaseid õisi, võivad nad omavahel hoopis konkureerima hakata ning see ei tule teps mitte kasuks.

Vaasi asetatav kõige pikem ja kõrgem oks on shin, mis väljendab taevast. Seejärel tuleb paika seada tai, mis sellel pildil kaldub vasakule. Soe on okstest kõige madalamal ja väljendab maapinda. Nende vahele jääb tai, mille kõrgus jääb eelmise kahe vahele ning mis väljendab inimest, kes maa ja taeva vahel elab.

Kuigi kompositsioonid võivad olla erinevad, on see põhireegel, millest püstiste lilleseadete puhul juhinduda.

Yamada sõnul on lilli seades oluline silmas pidada ka aastaaegu, kuigi tänapäeval ei järgita seda nii täpselt, sest igasugused õied on alati saadaval. Kevade meeleolu annavad aga hästi edasi tulbid või ka lihtsad võililled, samuti kirsiõied. Päris varakevadel kasutatakse ka ploomiõisi, mis Jaapanis juba veebruaris puhkevad ja taime sihikindlust meenutavad.

Suviste kompositsioonide puhul kasutatakse ka palju lehti ja taimi, mis püüavad kuumas suves kinni vaiksed tuulepuhangud.

Lilli, mida kasutada suvistes kompositsioonides, on väga palju. Üks erilisemaid on lootos, mis aga paraku närbub vaasis mõne tunniga. Kuna lootoslille õisi saab nautida väga lühikest aega, on seda olulisem üürikest hetke vääriliselt hinnata.

Nagu ka teiste õite puhul tuleb teada, kuidas lootoslille värskena hoida. Kui ta varre pealt maha lõigata, siis jookseb see kiiresti veest tühjaks ning lill vajub nukralt lonti. Seepärast tuleb lille vars sulgeda, et õis värskena püsiks.

Kuna igal taimel on oma iseloom, õpivad ikebanaga tegelejad lisaks lillede ilule lähemalt tundma ka taimede hingeelu ja käitumist. Yamada kinnitusel on teinekord kurb vaadata, kui lilleõit koju viies unustatakse sellele vett või kas või niiske salvrätik varre otsa panna, kuna see aitaks õiel palju lihtsamalt teekonnal virge püsida.

Sügise meeleolu annab hästi edasi krüsanteem, traditsiooniliselt tähendas krüsanteemide lõhn suve lõppu ja sügiskuude algust. Talvel kasutatakse nartsissi ja uusaastakompositsioonides mändi.

Mänd on lilleseades üks traditsioonilisemaid taimi, kuna ikebana algusaegadel 500 aasta eest oli see peamiselt meeste kunst, kes siis metsast mõne pisema männi tõid ja sellest kauni kompositsiooni lõid.

Tänapäeva Jaapanis harrastavad ikebanat hobina peamiselt naised ning ei ole ka kommet, et mehed naistele lilli kingiksid.

«Minu isa lahkus siit ilmast 92-aastaselt, ent ei jõudnud oma elu jooksul kordagi lillepoodi,» märkis Yamada. Küll on aga Jaapanis mehi, kes on ikebana endale elukutseks valinud.

Kuna Yamada uurib ikebana ajalugu, on ta ka endale traditsioonilised mehised tööriistad muretsenud. Kui ta välismaal loenguid andmas käib, uurivad tolliametnikud tihti, kas kõik terariistad on tõepoolest lilleseade jaoks vajalikud.