/nginx/o/2016/01/28/4912581t1h98dc.jpg)
/nginx/o/2022/12/12/15017922t1h9419.jpg)
- Suurtele portaalidele hakkab seadus kehtima alates järgmise aasta suvest.
- Veebiettevõtted saavad terve rea lisakohustusi.
- Trahvid tulevad krõbedad.
Euroopa Liit moodustab omalaadse tõeministeeriumi nii liidu tasandil kui ka igas riigis eraldi. Internetikuritegevuse vastu suunatud seaduses on asutustele antavad piirid palju laiemad kui lihtne kuritegevuse takistamine. Seadust tuleb hakata täitma alates järgmisest aastast.
Novembri keskel võeti Euroopa Liidus vastu Digital Services Act (DSA), millega riigid saavad õiguse suurtelt platvormidelt nõuda, et nad sisu modereeriks või kustutaks. Idee on õilis, sest seadus peaks laskma karistada internetis toimepandud kuritegude eest nõndasamuti nagu siis, kui need oleks toime pandud tavaelus. Nii peaksid Euroopa internetikasutajate õigused paremini kaitstud saama. Väga labaselt öeldes vastab seadus küsimusele, kes vastutab, juhul kui veebiteenuste pakkuja platvormil tegeleb keegi millegi seadusvastasega. Internetist peaks DSA raames kaduma nii pettused, valed, võltsitud kaup kui ka infomanipulatsioon. Seadus ütleb, et süüdi pole mitte ainult teo toimepanija, vaid vastutust hakkab kandma ka veebiplatvorm. See on mammutseaduse üks külg.
Kuid seadusel on ka teine pool. Seda lugedes jääb esmalt mulje, et teravik suunatakse suurte platvormiettevõtete, näiteks Twitteri, Google’i ja Facebooki poole. Suured platvormid peavad seaduse täitmist teistest varem alustama ja saavad DSA raames kõige rangemad reeglid ühes nõudega, et nad peavad oma portaalist välja sõeluma ühiskondlikult ebasobiva sisu. Totaalset jälgimist neilt ei nõuta, aga euroametnikud näeksid hea meelega, et teenusepakkujad teeksid pistelisi kontrolle ja annaksid võimudele teada, kui midagi kahtlast toimub. Kindlasti peavad teenusepakkujad reageerima, kui neil kästakse platvormil oleva materjaliga midagi teha (nt kustutada) – kui nad seda ei tee, ähvardavad trahvid.
Reklaamireeglid muutuvad
Reklaamireeglid muutuvad
Kes internetis reklaami levitada tahab, peab arvestama, et edaspidi keelatakse inimestele suunatud reklaamide tegemine, kui kriteeriumiks on religioon, seksuaalne eelistus, tervis või inimeste poliitilised eelistused. Internetis ei tohi alaealistele näidata isikustatud reklaame, mis on saadud nende tegevust ja käitumist veebis jälgides.
Piirid seatakse nimme laialivalguvad
Ajakava näeb ette, et platvormid, millel on Euroopas vähemalt 45 miljonit kasutajat, peavad alates 2023. aasta suvest uue seaduse järgi elama, aga kõik teised sotsiaalmeediaplatvormid, otsingumootorid, pilveteenused, veebipoed, veebilehtede pakkujad ning ka pornosaidid saavad veel kuni 2024. aasta veebruarini armuaega, kuid järgmise aasta
17. veebruariks tuleb neilgi avalikult raporteerida, kui palju neil kasutajaid on.
Selle seadusega saavad riikide valitsused ja vastavad asutused endale seninägematu õiguse olla justkui supermoderaator ja nõuda portaalidest info kustutamist, kui see on nende hinnangul ebaseaduslik, vale või eksitav. Valeinfo piire soovitab DSA formuleerida võimalikult laialt: et saavutada turvaline, ennustatav ja usaldusväärne veebikeskkond, tuleb regulatsiooni mõistes illegaalne sisu defineerida laialt, et tavaelus kehtivaid norme peegeldada, seisab uues seaduses. Illegaalsuse alla langevad nähtused nagu vihakõne, lasteporno ja muu.
Kuigi seaduse raames eraldi loodav ametiasutus peaks olema riigist ja ka Euroopa Komisjonist sõltumatu, määrab selle ametiasutuse tegevuse siiski riigivõim. Seaduses on lisaklausel, et valitsus võib nõuda kriisiolukorras platvormidelt endale sobivat tegutsemist, Euroopa Komisjonil on sama õigus üleliiduliselt.
Näiteks oht elanikkonnale sõja, looduskatastroofi, terrorismi või pandeemia korral, et platvormid kiiresti reageeriksid ja teeksid, mida riik või Euroopa Komisjon nõuab. Siin võib osutuda probleemiks asjaolu, et kuskil on alati kriis. Näiteks kehtib Prantsusmaal eriolukord alates 2015. aasta terrorirünnakutest, Saksamaa valitsus haaras endale koroonapandeemia ajal laiendatud eriõigused (sh lihtsustatud otsustusõigus küsimustes, mis muidu peaks saama parlamentaarse heakskiidu) ning pole kuulda olnud, et need eriõigused oleks tagasi antud. Sellisel juhul võivad parasjagu võimu juures olijad dikteerida üsna vabalt seda, mida soovitakse.
Uued reeglid, uued karistused
Uued reeglid, uued karistused
Uute reeglitega käivad kaasas ka trahvireeglid.
Üldiselt näeb DSA ette, et iga riik peab kontrollima neid ettevõtteid, mis konkreetselt nende territooriumil tegutsevad, aga Euroopa Komisjon kontrollib üleeuroopalisi ettevõtteid nagu Google või Facebook.
Kui ettevõte korraldustele ei allu, võib talle määrata trahvi kuni kuus protsenti aastasest müügitulust (Facebooki puhul aastasest globaalsest tulust), samuti saab ettevõttel keelata teenuse osutamise Euroopa majanduspiirkonnas.
Siin on selge ohukoht, sest mitte sugugi kõik, mida poliitikud peavad valeinfoks, ei pruugi seda olla. Edaspidi oleks riigi valitsus ja ametkonnad justkui supermoderaatorid, kes võivad valeinfo-klausliga tsenseerida kõike alates tegelikust vihakõnest ja lõpetades riigiaparaadile ebasobivate arvamustega. See võib tekitada olukorra, kus riigis on ainult üks arvamus ja valearvamus. DSA ütleb, et portaalid peavad arvestama kohalike riikide nõuetega ehk kui Eesti käsib mingi info maha võtta, aga Soome mitte, siis tuleb info eestlaste eest ära peita.
Teenusepakkuja peab reageerima ja vajadusel sisu eemaldama või teistele kasutajatele nähtamatuks tegema. Sobimatu sisu pakkujaid võib DSA järgi kas soovitusnimekirjades allapoole tõsta, piirata inimeste ligipääsu sellele teenusele ja eemaldada kasutajad veebikommuunist nii, et inimesed seda ise ei märkagi (nn shadow banning). Samuti võib peatada ebasobiva sisu loojale platvormilt saadavad maksed. Kui otsus ei meeldi, saab selle kohalikus riigis kohtusse kaevata. Samas näeb DSA ette, et tegelikult ei peaks säärased vaidlused üldse kohtusse jõudma, vaid tuleks luua kohtuvälised instantsid, kes õigust mõistaksid.
Uusi ametikohti: superkoputaja
Instantse tuleb selle seaduse raames veelgi juurde: nimelt tuleb igas riigis luua digitaalteenuste koordinaator, institutsioon oma töötajatega, kes jälgiksid, et seadust korralikult rakendataks. Kui riik tahab, saab ta selle ülesande panna ka mõnele juba olemasolevale ametile. Kust see amet raha saab? DSA ütleb, et raha saab korjata kõikide nende ettevõtete käest, mida DSA raames kontrollima hakatakse, iseäranis suurettevõtete käest. Ametil on õigus nimetada riigi nn superkoputajad (usaldusväärne kaebaja, inglise keeles trusted flagger) – isik või asutus, kelle kaebusele tuleb kiiremini reageerida kui teistele kaebustele. Kahtlaste tegevuste ülesandmise kohustus pannakse ka kõikidele digitaalsetele platvormidele (iseäranis veebimajutuse pakkujatele).