Mis päästab loodust hoonete rajamisel – kinnisvaramaks, taaskasutus või päikesepaneel?

Vestlusring «Kallis toasoe»: Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna juhataja Sille Pihlak, arhitekt Mihkel Tüür, vandeadvokaat Ramon Rask ja Anni Oviir. Foto: Erakogu.

Ehituse ja renoveerimisralli energiakulukuse hindamisel on suur roll materjalide valikul ja uuenduslikel küttevõimalustel, kuid need valikud sõltuvad nii tellija uuendusmeelsusest, teadmistest kui ka rahakotist ja kompromissivalmidusest. Ehk hoopis kinnisvaramaks saab tulevikus olema see müks, mis veenab ühiskonna ja ehitussektori süsteemsemalt oma jalajäljele ja keskkonnamõjudele mõtlema?

Kinnisvaramaks on vandeadvokaat Ramon Raski hinnangul üks võimalikke lahendusi, millele tuleks hakata mõtlema. «Õiguslikust poolest vaadatuna võiks kinnisvaramaks olla üks võtmetegur, mis mõõdaks hooneid kogu elutsüklis ja annaks tõuke, et renoveerimist vajavatesse hoonetesse tasub hakata investeerima,» leiab advokaadibüroos RASK energia- ja ehitusteemadega tegelev Ramon Rask.

«Kui hinnastada vara selle põhjal, kui palju konkreetne vara kahjustab keskkonda, siis varem või hiljem toob see kaasa inimeste tahte investeerida kas olemasolevasse või utiliseerida ja ehitada midagi uut. Tasub juba täna mõelda, et sinu kinnisvara süsiniku jalajälg hakkab mõjutama, kui palju sa tulevikus maksad. See on asi, millega inimesed peavad tasapisi hakkama harjuma.» lisab ta.

Kinnisvaramaks oli üks mitmest energiakriisi ja ehitusvaldkonda ühendava Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussarja teemast, kus osalesid Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna juhataja Sille Pihlaku juhtimisel arhitekt Mihkel Tüür, hoonete olelusringi ekspert Anni Oviir ning vandeadvokaat Ramon Rask.

Millel on suurim mõju

Kui kinnisvaramaks on üks võimalik tulevikuidee, kuidas üleminekut energiatõhusamale hoonestusele suunata, siis projekteerimisvallas on arhitekt Mihkel Tüüri sõnul oluline esmalt hinnata, millel täpselt võiks energiatõhususe saavutamisel olla proportsionaalselt kõige suurem mõju.

«Kas timmida A-klassi hooneid, parandada ehitusmaterjalide jalajälge või planeerida. Seda mõjupüramiidi on kujutletud nii, et kõige väiksema mõjuga on kasutusaegse energia sättimine,» ütles Tüür. «Veidi suurema mõjuga on juba vanade majade taaskasutus või hoones kätketud energiaga tegelemine, aga kõige suurem mõju on planeerimisel, et mõelda, kus need majad üldse asuvad, kas neid taaskasutada või ehitada uusi.»

Eesti ehitusregistris on umbes miljon maja – 0,8 maja iga inimese kohta. Hoonestatud pinda on ca 100 ruutu inimese kohta ehk ligi 1,3 miljonit ruutmeetrit. «Kui hakata vaatama, kuidas inimesed seda kasutavad, siis 30 ruutu on inimese kohta elamiseks, ülejäänud pind on muudeks asjade hoidmiseks ning kui palju on pinda tööstuse jaoks. Tuleks küsida, mida täpsemalt mõjutades me seda energiabilanssi kõige tõhusamalt muudame?» arutles Tüür.

Mõni aasta tagasi oli A-klassi maju alla viie protsendi, B-, C-klassi maju ligi 10 protsenti ja ülejäänud energiaklasse ka 10 protsenti ehk tuvastatud energiaklassiga maju oli üldse kokku alla 30 protsendi. See arv on nüüdseks ilmselt kasvanud, aga ligi 70 protsenti Eestis ehitatud hoonetest on energiaklassi mõttes teadmata identiteediga.

«Me ehitame elumaju juurde, energiatarbimine tegelikult ei kasva ega vähene, vaid inimesed lihtsalt kolivad uuematesse majadesse. Vanad jäävad alles ja hakkavad kõdunema. Samas oleks osa nendest võimalik ehitusmaterjalina taaskasutada,» lisas Tüür.

Ehitusmaterjalide kaardistamine

«Üks ülesanne on hinnata, mis materjali võiks saada näiteks paljudest nendest tüüphoonetest, mida oleks vaja maha võtta,» ütles hoonete olelusringi ekspert Anni Oviir. Vana ehitusmaterjali kasutamine on tema sõnul kvaliteediprobleemide tõttu paraku keeruline, palju odavam ja lihtsam on võtta uus materjal. 

Oviir selgitas, kuidas tulevikus on kavas energiatõhususe hindamisel lähtuda mitte kitsalt sellest, kui palju hoone oma kasutusel energiat tarbib, vaid mõõta kogu hoone olelusringi alates selle rajamisest kuni lõppemiseni. Nii õnnestub oluliselt täpsemalt ja adekvaatsemalt võtta arvesse hoonestuse tegelikku süsinikujalajälge ja ühtlasi loob see lisastiimuli olemasolevate hoonete renoveerimisele.

Eestis on palju hooneid, mis vajavad uuendust. Renoveerimismaraton on suurel määral juba käima joostud, tõdes Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna juhataja Sille Pihlak. «Kuidas projekteerida hooneid nii, et A-klassi saavutades ei paneks sinna peale lihtsalt päikesepaneeli, ühte lisakihti soojustust või kolmekordset akent, vaid kas saaks kuidagi paremini, nutikamalt projekteerida ruume ja hooneid, mis tegelikult juhinduvad sellest energiast?» küsis Pihlak. 

Täna hoonestuses toimuv on Ramon Raski sõnul vaid üks osa suurest kliimaneutraalsuse poole liikumise voolust. «Paralleelselt on ka riigikogus menetluses eelnõud, mis tegelevad taastuvenergia kasvuga märkimisväärsetes mahtudes, mis omakorda viib selleni, et me ühelt poolt seame reegleid, et eranditult justkui iga maja peaks olema varustatud päikesepaneelide, akumulaatorite ja muuga, samas kui nende hoonekomplekside lähedusse on kavas ehitada taastuvenergiajaamasid, on need siis tuulejaamad, päikesejaamad või mingid salvestid,» ütles Rask. Hoonefondi uuendamist tuleks vaadelda koos taastuvenergiajaamade planeerimise ja turule toomisega.

Näide üleriiklikust planeerimisambitsioonist on Raski sõnul taastuvenergias toimuv, kus aastaid on tegeletud sellega, et tuuleparke on planeeritud kohaliku omavalitsuse tasandil, aga paraku on need projektid takerdunud vaidlustesse.

Riik on takistuste ületamiseks kavandamas üleriigilise eriplaneeringu raames eelisarendusalade väljavalimist ja parkide arendusele jõulise tõuke andmist. «Selle sammuga samaaegselt peaks riik andma ka sõnumi, et nendes eelisarendusalade juures olevates hoonestusgruppides peaks käivituma projekt, kus hakatakse koos rohelise energia tootmisega planeerima ka seda energiat tarbivate hoonete renoveerimist,» lisas Rask.

Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussarja «(H)ARUTUS» keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Muuseumis saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad teema lahti harutada ning oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

Pealkirja «Kallis toasoe» all ehk energiakriisi teemal (h)arutasid hoonete energiatõhusust ning arhitektuuri tähtsust energiakriisis lahkavad arhitekt Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid), hoonete olelusringi ekspert Anni Oviir Tallinna Tehnikaülikoolist ning Ramon Rask, vandeadvokaat energeetika ja ehitus-kinnisvara valdkonnas. Vestlust juhtis arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna juhataja Sille Pihlak.