Andre Nõmm HLÜdest: kõrged hoiuseintressid ilma kapitalijuhtimiseta on kui rattasõit ilma kiivrita

Andre Nõmm Foto: Mihkel Maripuu

Nagu vanale heale jalgrattakiivrile pole seni leitud paremat lahendit, pole ka finantssektoris võimalik saavutada kindlust hoiustajatele korraliku kapitalijuhtimiseta, kirjutab finantsinspektsiooni juhatuse liige Andre Nõmm põhjenduseks, miks inspektsiooni hinnangul peaks suurematele hoiu-laenuühistutele kehtima samasugused reeglid nagu pankadele.

«Kirikutorni põhimõtte» kohaselt on riskivabam äri teha nende klientidega, kes sulle tornist kätte paistavad. See viitab riskide juhtimisel distantsile, eelkõige sotsiaalsele kontrollile kogukonnas. Kuskilt sealt võiks ka tulevikus piir minna, et milline hoiu-laenuühistu avalikes huvides tuua tegevusloanõude alla, milline mitte. Sarnast eesmärki on võimalik kaude saavutada ka mahupiirangute kaudu.

Pankade pakutavad hoiuseintressid kahvatuvad, võrreldes mõne hoiu-laenuühistu brošüüril esitatuga, kuid sellest rehkendusest on välja jäetud ka ressurss, mis pankadel kulub kapitali juhtimiseks. Selliseid arve nendes võrdlustabelites ei esitata.

Kõrged hoiuseintressid ilma kapitalijuhtimiseta on kui rattasõit ilma kiivrita.

Kõrged hoiuseintressid ilma kapitalijuhtimiseta on kui rattasõit ilma kiivrita. Kuni kukkumiseni võib kiivri pealt kokku hoida, väliskeskkonda eirata. Kuid nagu ei saa olematuks teha füüsikaseadusi, ei peaks ka alahindama demokraatlikke protsesse, mis on aastatega kujundanud põhimõtted, milleta finantssektoris hakkama ei saa. Seda põhjusega.

Nii jämedalt kui see ka kõlab, siis panga ülesanne on inimestelt kaasatud raha juhtida selliselt, et ta taskud oleksid piisavalt sügavad, et hoiuseid igal hetkel tagasi maksta. Headel aegadel on seda lihtsam teha, aga üle tuleb elada ka rasked tagasilöögid, mis tulevad majanduskeskkonna halvenemisest. See omakorda seab piirangud finantsasutuse tehtavatele kulutustele, intressipoliitikale, investeeringutele ja ennekõike eeldab ekspertide olemasolu, kes kõike seda väliste riskide vaatest ja varasemaid kriise arvestades oskavad modelleerida. Need on vaid mõned momendid, mida oodatakse ühelt finantsasutuselt, kes julgeb inimese raha enda juurde hoiule võtta.

Kogukondlikkuse ja traditsioonilise finantsteenuse piirjooned kipuvad vahel hägustuma. Mõne hoiu-laenuühistu kiire moondumine ühistegevusest pigem piirideta avalikuks finantsettevõtteks, mida varjutavad viimased läbikukkumised, on tõstnud päevakorda taas küsimuse, kas selle sektori suurematele tegijatele ei peaks kehtima samasugused reeglid nagu pankadele. Finantsinspektsiooni hinnangul peaks see nii olema, sest suuremate hoiu-laenuühistute tegevus on üsna sarnane pankade tegevusega.

Lisaks nõuetele, kuidas rahakotti juhtida, on usaldusväärsuse saavutamiseks teisigi eeltingimusi, nagu juhtide ja omanike sobivus finantssektorisse, huvide konfliktide vältimine, IT-süsteemide turvalisus, manipuleerimise keeld, ettevõtte tegevuse läbipaistvus, kliendi varade lahushoidmise nõue ja selliste varahoidlate «seinte paksus,» et pahad rahakotile ligi ei pääseks jne.

On olemas põhimõtted, mis elavad üle ka kõige innovaatilisemad ärimudelid. Täpselt nagu vanale heale jalgrattakiivrile pole seni leitud paremat lahendit, pole ka finantssektoris võimalik saavutada kindlust hoiustajatele korraliku kapitalijuhtimiseta.