/nginx/o/2022/10/07/14883433t1h4461.jpg)
20. sajandi viimased aastakümned olid maailmamajanduses murranguline aeg. 1970ndate alguses loobusid lääneriigid eesotsas USAga kullastandardist ning valuutakursid lasti vabaks. USA president nimetas kullastandardist loobumist ajutiseks, kuid kõik hilisemad püüdlused selle taastamiseks luhtusid. Raha ei olnud enam millegagi tagatud ning keskpankade võim suurenes. Muutuste tuul hakkas 1980ndatel puhuma ka idas.
1987. aastal kuulutas Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov välja reformide paketi, mida nimetati Perestroikaks (eesti k. ümberehitus). See nägi ette üleliidulist plaanimajanduse tähtsuse vähenemist ning ettevõtete isemajandamist. Sisuliselt oli tegemist olulise sammuga eraettevõtluse suunas.
Sellest said julgustust toonase Eesti NSV majandusteadlased, kes unistasid majandusliku sõltumatuse kõrval loomulikult ka poliitilisest iseseisvusest. Juba kaks aastat hiljem võeti tuliste arutelude tulemusel vastu seaduseelnõu „Eesti NSV isemajandamise alused“ – see pani suuresti aluse ka omariikluse tekkele.
Taasiseseisvunud Eesti toetus sõjaeelsetele kullavarudele
Rahareformist ei olnud algses kavas juttu, aga asjaosalistele sai üsna kiiresti selgeks, et isemajandamise oluline alus oli devalveerunud rubla vahetamine uue valuuta vastu. 1989. aastal taasloodi Eesti Pank, mis tegutses esialgu sümbioosis NSV Liidu Riigipangaga, aga andis lõpuks Eesti krooni taastamiseks vajaliku tõuke.
Eesti Panga algkapital oli 10 miljonit rubla. See vastas toonase kursi järgi poolele miljonile USA dollarile, kirjeldab Villu Zirnask oma teoses „Eesti Panga lugu“. Rubla oli aga oma ostujõu pea täielikult kaotanud, mille tõttu soovis Eesti Pank võtta pärast poolesajandi pikkust vahet uuesti kasutusele Eesti krooni. Uue krooniga sooviti saada inflatsioon kontrolli alla ning kaotada rubla käibelt.
Krooni kasutuselevõtuks oli aga tarvis täita mitu hädavajalikku eeldust, millest üks oli tagatis. Eesti riigi ja eraisikute kuld, mis oli 1940ndate järel hoiule jäänud peamiselt Ameerika Ühendriikide ja Euroopa pankadesse, tuli nüüd tagasi saada.
Britid tagastasid nende keskpangas seisnud kulla Eesti riigile 1992. aasta aprillis. Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS) tagastas kulla samal kevadel – pärast seda, kui taasloodud Eesti Pank oli tõestanud ennast kui sõjaeelse Eesti Panga õigusjärglane.
40ndatel Eesti kulla Nõukogude Liidule üle andnud Rootsi maksis Eestile samuti hüvitist. Üle 50 aasta seisnud Eesti kullavarusid kasutas Eesti Pank 1991. aasta 20. augustil taasiseseisvunud Eesti riigi ülesehitamiseks.
Eesti krooni tulek
1992. aasta 19. juunil kell neli hommikul sai Eesti territooriumil rubla asemel uueks maksevahendiks Eesti kroon, mille kurss seoti Saksa margaga. Seda nimetati valuutakomitee süsteemiks. Inimesed said iga 10 vahetatud rubla eest ühe krooni. Kui rahasumma ületas 1500 rubla, siis iga krooni eest tuli välja käia 50 rubla. Kroonid olid täielikult tagatud Eesti Panga välisvaluuta reservidega (sealhulgas kullaga).
Villu Zirnask kirjutab, et rahareformi registrisse oli kantud 1 410 951 eestimaalast, kellest raha käis vahetamas 1 096 706 inimest. Arvestades sellele eelnenud rubla mõttetust maksevahendina, ei olnud paljudel inimestel lihtsalt raha, mida vahetada.
90ndate algus oli kogu Balti riikide rahvastele äärmiselt keeruline, segane ja vaene aeg. Valuutakomitee süsteemi abil stabiliseerusid valuutad aga võrdlemisi kiiresti. Kaubavahetus läänega hoogustus ning majandus hakkas oluliste reformide järel kasvama. Esimene iseseisvumise järgne kümnend tõi endaga kaasa nii mõnegi finantskriisi, kuid nendest tuldi välja võrdlemisi hästi. Alates sellest ajast on Eesti riigis jõukus stabiilselt kasvanud.
Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!