Miks erafimad ei taha enam hangetel osaleda ehk neli riigi IT-hangete muudatust, mis päästaksid Eesti digiarengu allakäigust

Andres Aavik. Foto: Erakogu.

Riigi IT-hanked on juba eos hukule määratud, sest ametnikud ei lähtu nende koostamisel kõige olulisemast kriteeriumist – mis on tellitava toote või teenuse eesmärk ning kas selle tulemusel muutub inimeste jaoks midagi paremaks. Seni, kuni keskendutakse peamiselt jäikadele protseduurireeglitele ja odavaimale hinnale, ei soovi suurem osa IT-ettevõtteid enam osaleda hangetel ning ehitusregistrisugused prohmakad jäävadki sektori mainet kujundama.

Meie ettevõte ei taha juba mõnda aega osaleda ühelgi riigihankel, sest ma ei suuda motiveerida oma töötajaid tegema igavaid ja mõttetuid asju, mis tunduvad juba algusest peale perspektiivitud.

Suur osa IT-riigihankeid kuulutatakse välja seetõttu, et olemasolev infosüsteem on iganenud ning selle funktsionaalsus tuleks identselt uude süsteemi ümber kirjutada. Kahjuks ma ei näe hankeid koostavate riigiesindajate silmis sädet sooviga luua midagi uut ja muuta seeläbi inimeste elu paremaks. Tehakse üksnes vanu asju ümber ning lisataks juurde vaid seadustest tulenevaid uusi nõudeid. Jälgitakse, et kõik linnukesed oleksid hankedokumendi igas kastis õiges suuruses ja järjekorras. Kuid keegi ei küsi hanke lõppedes, kas see täitis ka püstitatud eesmärgi ja muutis tarkvara kasutajate jaoks midagi paremaks?

Erasektor tellib töid hoopis teistel alustel ning tellija ja teostaja vahel käib pidev suhtlus, et leida tootele või teenusele parim ja optimaalsem lahendus. Riigi poolt toimuvad hanke alguses mõned koosolekud, aga üldiselt jäetakse arendaja omaette toimetama.

Väga keeruline on saada ametnikelt tagasisidet, kas see, mis sa teinud oled, ikka vastab lõppkasutaja tegelikele vajadustele. Vahepeal ei püstitata küsimusi, kas need asjad, mis selle projekti puhul teeme, on tänasel päeval üldse vajalikud. Keegi ei võta sind kuulda, kui ütled, et selle raha eest oleks palju mõistlikum hoopis teistsuguseid lahendusi arendada. Ametnikud ajavad tihti vaid hanke dokumentides näpuga järge.

Lähiajal on riigi IT-hangete süsteem siiski veidi muutumas. Hiljuti tuli uudis, et riik ostab 90 miljoni euro eest IT-teenuseid uue, dünaamilise hankesüsteemi alusel. Erinevalt senisest raamlepingust, saavad hankijad seeläbi vabamad käed muuta projekti tehnilist kirjeldust ja neil on võimalik lisada sinna uusi arengusuundi. Dünaamiline hankesüsteem ei paranda aga riigi esindajate kompetentsi ning otsustusvõimet.

Siinkohal teen neli ettepanekut, kuidas muuta riigi IT-hanked tellija jaoks tulemuslikumaks ja IT-arendajatele huvipakkuvamaks.

Hanked paindlikumaks ja arendusprotsess pikemaks

Esiteks peaks hankeid hakkama algusest peale planeerima lähtuvalt tarkvara elueast. Praegu kavandatakse kogu protsess arendusmaksumuse järgi. Eelarve tuleks jaotada pikema perioodi peale, et seda arendust oleks võimalik kaasajastada muutuvale keskkonnale ja tarbija vajadustele vastavaks. Meil tehakse asi riigi poolt valmis ja sinna see jääbki, kuni hakatakse taas uut ehitama. Tarkvara eluiga on enamasti 8-10 aastat, seega võiks aktiivne arendusprotsess kesta vähemalt 6–7 aastat.

Teiseks soovitaksin ametnikele leida lahendus, kuidas vältida kõige odavama pakkuja palkamist. Kui tunnihind on kriteerium, siis see tähendab garanteeritult seda, et neid tunde kirjutatakse sisse tublisti rohkem, kui tegelikult nendeks töödeks kulus. Mulle ei meeldi sellist valskust teha ja seetõttu meie firma hoidub hinna alapakkumisest. Sellise mudeliga lähevad kaasa ettevõtted, kes maandavad riigiprojektidega oma äririske. Riigi tellimus tehakse suurte rahvusvaheliste projektide kõrvalt kuidagimoodi ära, aga see ei ole nende fookus.

Kolmandaks peaksid IT-hanked olema paindlikud, et arendajatel oleks võimalik töö käigus muuta oma tegevusi parima lõpplahenduseni jõudmiseks. IT-arendus on loominguline protsess, mille algfaasis ei tea keegi, millist teekonda mööda jõutakse ülesande lahendamiseni. Looming sünnib seniste kogemuste ja projekti käigus kogutud teadmiste baasil.

Riigi tellitud arendustele kehtestatakse aga hankelepinguga jäik raamistik, mille sätteid pead punktuaalselt täitma nagu ehitaksid tüüpprojekti järgi maja. Sedasi välistatakse igasugune looming ning selle tulemusel ei sünni midagi uut.

Hilja avastatud eksimusi on kallis parandada

Riigi IT-tellimused on paraku üles ehitatud nii, et eksimused ja vead ilmnevad alles projekti lõppfaasis, kus nende parandamine ja muutmine on väga kallis. Erasektoris luuakse tihti esmalt vaid baasnõuetele vastav lahendus, et koostöös kõigi pooltega vead välja sõeluda ning leida parimad lahendused. Mida varem sa eksid, seda odavam on eksimuse hind.

Minu neljas soovitus riigiametitele on tellida projekti esimeses faasi toote prototüüp. Seda testides saavad kõik pooled aimu, kuidas hakkab süsteem välja nägema, milline on kasutusmugavus, mida tuleks muuta ja mis asjad on valesti tehtud. IT-valdkonnas on prototüüpimine hästi levinud, selles faasis tuleb ilmsiks palju olulisi probleeme ja just siis tehakse kõige rohkem muudatusi. Tellija jaoks on sel moel toote vigade parandamine viis kuni kümme korda odavam, kui ehitada asi valmis ja alles siis hakata mõtlema, kuidas seda ümber teha.

Kui me tahame, et Eesti oleks uute IT-lahendustega esirinnas, peaks riik oluliselt muutma oma IT-hangete süsteemi ja võtma eeskujuks erasektori tarkvaraarenduste tellimusmudeli. Põhjamaad on riigi e-teenuste digiarengult meist juba ees. Samamoodi jätkates on varsti ka Läti Eestist põhjapoolsem riik.