Vene oligarhidele kehtestatud sanktsioonid löövad valusalt Euroopa ja Ameerika maksumaksjat

Pärast arestimist tõid USA võimud Amadea Ühendriikide lipu all Honolulu sadamasse. Foto: Audrey McAvoy

Paberil karmina näivad sanktsioonid Vene oligarhidele tähendavad tegelikkuses kümnetesse miljonitesse dollaritesse ja eurodesse ulatuvaid suuri väljaminekuid Euroopa ja Ameerika maksumaksjatele, kes peavad tasuma oligarhide arestitud vara ülalpidamiskulusid.

Superjaht Amadea, mille väärtus on 325 miljonit dollarit, on olnud Californias San Diego sadamas juunist alates ja jääb sinna veel kauaks, tõenäoliselt aastateks. See on 348 jalga pikk kuue tekiga alus, mis kuulub USA andmetel ühele Vene oligarhile, kellele on kehtestatud sanktsioonid.

Jahi pardal on kaks väikest tiibklaverit, üks neist käsitsi maalitud, samuti 32 jala pikkune mosaiikbassein ja üks viimaseid allesjäänud Fabergé mune, mille tellis Venemaa keiserlik perekond ja mille väärtus on miljoneid dollareid. Kõik see on nüüd Ameerika maksumaksjate hoole all, kirjutab Bloomberg.

Seda hoolt läheb vaja palju ja see on kallis. Sellist superjahti pole võimalik ära võtta ja panna dokki seisma, kuniks Venemaa sõda Ukrainas lõpeb. Jaht ujub soolase vee ja niiskuse vaenulikus keskkonnas, mis põhjustab roostet ja hallitust, kui kliimaseade välja lülitada. Amadea saab ise toota energiat ja magestada oma vett, kuid neid süsteeme tuleb hooldada.

Sõukruvid tuleb regulaarselt käivitada, et vältida sette kogunemist. Jahti tuleb pesta kord nädalas, et vältida mustuse kogunemist, mis võib kahjustada välisilmet ja nõuda mitme miljoni dollari suurust värvimistööd. Sildumisnööre tuleb jälgida, et need ei puruneks tugeva tuule või tugeva hoovuse korral.

Amadea, mida tavaliselt juhib 33-liikmeline meeskond, vajab endiselt umbes poolt sellest, et hoolitseda pardaseadmete ja aluse keskkonna- ning tuleohutuse eest. Seda nõuab jahi kindlustusandja. Kindlustuspoliisi eest tasumine on omaette mammutkulu. San Diegos arestitud laeva dokkimistasu, mis on peaaegu 1000 dollarit päevas, on praeguseks jõudnud enam kui 120 000 dollarini. Amadea sadamas hoidmise aastane kulu on ligikaudu kümme miljonit dollarit.

Jaht algas kogu maailmas

Kui Venemaa veebruaris Ukrainasse tungis, hakkasid Vene omanikele kuuluvad superjahid ümber maailma tiirutama, otsides sanktsioonidest puutumata veesid. Mõned lülitasid oma transponderid välja, nii et nende liikumist ei olnud võimalik jälgida. Amadea seda ei teinud ja saabus aprilli keskpaigas ühel varasel õhtupoolikul Lautoka sadamasse Fidžil.

Kohe saabumisel astusid pardale kolm FBI agenti, kes eraldasid kapteni ja mitu meeskonnaliiget konditsioneeriga konteinerisse, grillides neid seal ülekuulamisel varaste hommikutundideni. Agendid tahtsid teada, miks meeskond oli nii suur, miks nad kasutasid reisijate jaoks koodnimesid (G-1 ja G-2) ja miks nad varjasid jahi tegelikku omanikku, Vene kullamagnaati Suleiman Kerimovit, kellele USA kehtestas juba 2018. aastal sanktsioonid.

Meeskond selgitas, et superjahtidel on tavapärane koodnimede kasutamine ning eitas kellegi identiteedi varjamist. FBI agendid püüdsid kinni ka Amadea teise kapteni ja kaks meeskonnaliiget nende lühikese peatuse ajal Los Angeleses teel Fidžile. Ka neid küsitleti tunde. Seejärel tühistasid agendid nende USA viisad, kloonisid tõendite saamiseks nende mobiiltelefonide sisu ja saatsid nad riigist välja. Kerimov kommentaaripalvele ei vastanud.

Juunis, pärast pikaajalist õiguslikku võitlust, sai USA valitsus Fidži kohtult loa Amadea aresti all edasi hoidmiseks. USA palkas ettevõtte, et leida meeskond, kes laevaga San Diegosse sõidaks, ja seejärel sõlmis alltöövõtulepingu teiste ettevõtetega selle haldamiseks. Amadea jääb sinna seniks, kuni USA justiitsministeerium mõtleb välja, mida sellega peale hakata.

Varsti pärast sõja algust moodustas USA justiitsministeerium töörühma KleptoCapture, et jahtida sanktsioonidest kõrvalehoidjaid ja otsida nende varasid üle maailma. Osakond konfiskeeris superjahi Tango Hispaanias märtsis ja viis kuud hiljem asusid FBI agendid Kariibi mere riigis Antiguas Alfa Nero pardale.

Ka teised lääne valitsused on olnud tegusad sanktsioneeritud jahtide püüdmisel. Itaalia võimud on arestinud vähemalt neli superjahti, sealhulgas ühe, mis on USA väitel seotud Venemaa presidendi Vladimir Putiniga – 650 miljonit dollarit maksva laeva kahe kopteriväljaku ja basseiniga, mida saab muuta tantsupõrandaks. Nad arreteerisid ka maailma suurima purjejahi, mille väärtus on 550 miljonit dollarit ja mille peamine mast on kõrgem kui Big Ben ja millel on klaasist veealune vaatlussild.

Saksamaa pidas kinni 512 jala pikkuse ja 600 miljonit dollarit maksva Dilbari, mis on mahult üks maailma suurimaid superjahte. See oli seotud sanktsioonide alla kuuluva miljardäri Alisher Usmanoviga. Dilbari täielikuks läbiotsimiseks oli vaja üle 60 politseiniku.

Alates sõja algusest on lääneriikide valitsused kinni pidanud rohkem kui tosin superjahti, mida nad on seostanud Vene suurärimeestega. Bloomberg Newsi andmetel on laevade väärtus vähemalt neli miljardit dollarit.

Nende kõrgetasemeliste mänguasjade arestimine on karistus Venemaale selle vägede poolt Ukrainas levitatud surma ja hävingu eest. See on olnud lääne valitsuste edukas PR-sõnum, kuid juriidiliselt ja rahaliselt on tegu suure segadusega.

Enamik arestitud laevu seisavad ja kulutavad raha, mis mõnel pool tuleb maksumaksja taskust. Superjahi iga-aastane käigushoidmine võib maksta 10–15% jahi väärtusest. Jahtide ülalpidamine on odavam, kui nad merel ei sõida. Kuid isegi kasutades ülikonservatiivset hinnangut ja arvestades ülalpidamiseks kolme protsenti laeva väärtusest, maksavad USA ja Itaalia valitsused oma arreteeritud megajahtide laevastiku ülalpidamise eest aastas rohkem kui 50 miljonit dollarit.

Prantsusmaa ja Hispaania sadamaametnikud ütlevad, et isegi sanktsioonide korral ei kata oma jahtide kulud mitte nende maksumaksjad, vaid omanikud ise. See kokkulepe näib ebatõenäoline, kuna sõda jätkub ja varad on külmutatud. Näiteks pärast seda, kui superjahi omanik ei tasunud Hispaania eralaevatehasele, kiitis Barcelona kohus heaks taotluse laeva arestimiseks.

Juunis, varsti pärast Amadea arestimist, kurtis USA riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan olukorra naeruväärse üle. «Teate, mis on kõige hullumeelsem? Kui me jahi kinni võtame, peame selle ülalpidamise eest maksma,» ütles ta. «Mõnedele inimestele makstakse USA valitsuse nimel Vene superjahtide ülalpidamise eest.»

Võib kuluda aastaid, enne kui selgub, mida jahtidega teha. Mõned riigid võivad otsustada need konfiskeerida ja maha müüa. USA on lubanud seda teha, kasutades keerukat protsessi, mis hõlmab kohtunikule tõendamist, et vara on omandatud kuritegelikul teel saadud tuluga. Sel juhul oleks kuritegu sanktsioonide rikkumine. Esiteks peab USA siiski tõestama, kes on tegelik omanik, mis pole aga lihtne, arvestades keerulisi skeeme varifirmadega, mida paljud Venemaa miljardärid kasutavad. Protsess näib olevat juba käivitunud, sest mõned meeskonnaliikmed on juba kohtukutse saanud.

Konfiskeerimisele spetsialiseerunud endine föderaalprokurör Stefan Cassella võrdleb Venemaa varade omandiõiguse kehtestamise väljakutseid narkoparunite juhtumitega. «Narkodiilerid ei oma midagi. Nende sõbrannad omavad kõike. Nii et nad vaidlevad selle üle pikka aega,» ennustas ta. Justiitsministeerium keeldus kommentaaridest.

Euroopal on ees veelgi hirmutavam väljakutse. Paljudes riikides ei ole sanktsioonide rikkumine isegi kuritegu ja sanktsioonide all olevad venelased üritavad juba blokeeritut tagasi nõuda.

Raha Ukrainale?

Kinnipeetud jahtide, aga ka villade, pangakontode ja isegi Venemaa keskpanga külmutatud reservide saatus on oluline Ukrainale, mis vajab hädasti rahastamist. Selle valitsuse hinnangul on hävinud teede, sildade, kodude, tehaste ja energiavõrgu rekonstrueerimise maksumus 750 miljardit dollarit.

USA ja Euroopa seadusandjad püüavad välja mõelda, kuidas kasutada Venemaa vahendeid Ukraina toetamiseks, ilma et see kahjustaks omandiõigusi või tekitaks liigset juriidilist tüli. Mais ütles Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel, et toetab sanktsioneeritud varade konfiskeerimist, et aidata Ukrainat üles ehitada.

Hiljuti müüdi oksjonil esimene sanktsioonide alla sattunud Vene suurärimehele kuuluv alus, kuid seda hoopis tasumata võla tõttu. 237 jala pikkune Axioma peatati Gibraltaril, kuna selle omanik ei suutnud tasuda 20,5 miljoni euro suurust laenu firmalt JPMorgan Chase & Co. Avaldamata ostja maksis jahi eest 37,5 miljonit dollarit, mis on vaid pool oodatust.

Jahi arestimine ja müümine, kuna see kuulub sanktsioneeritud venelasele, on aga hoopis teine ​​asi. Jahimaaklerite ja merejuristide sõnul peletaks arestitud laeva ostmisega seotud ohud enamiku ostjatest eemale. Mis juhtub siis, kui uue omaniku käes olev superjaht libiseb neutraalsetesse vetesse ja välja ilmub Vene oligarh, kes nõuab oma paati tagasi? Kes suudaks selle teadmisega öösel magada? Seetõttu kasutatakse sanktsioonide lõksu sattunud luksusjahtidest kõneldes sageli sõna vanaraud.

Kuid seadusandjad töötavad välja seadusi, mis hõlbustavad külmutatud Venemaa varade müüki. USA 2023. eelarveaasta riikliku kaitse lubamise seaduse säte, mille Kongress peab sel aastal vastu võtma, lubaks justiitsministeeriumil konfiskeerida Venemaa varad ja kasutada saadud tulu Ukraina abistamiseks.

Euroopa Parlament kaalub direktiivi, mis lihtsustaks konfiskeerimise eeskirju, kui on olemas kõik tõendid kuriteo kohta, kuid süüdimõistmine pole võimalik.