Tsentraliseerida või mitte?

Hiljutine juhtimisvaldkonna uuring tõi välja, et Eesti ettevõtted on liialt tsentraliseeritud, sõltumata nende suurusest ja tegevusvaldkonnast. Planeerimisel osalevad valdavalt omanikud ja tippjuhid ning keskjuhte kaasatakse ebapiisavalt.

Aga millal tsentraliseerida ja millal mitte? Liigne tsentraliseerimine võib mõjuda halvasti initsiatiivile, muuta organisatsiooni aeglasemaks, kaotada kohaliku fookuse, samal ajal kui liigne detsentraliseerimine võib tähendada kulude dubleerimist ning seeläbi konkurentsipositsiooni nõrgestamist. Selgeid otsustamise parameetreid ei ole ning seetõttu kipuvad juhid nende otsuste tegemisel toetuma eeskujudele, poliitikale või moele.

McKinsey Quarterly intervjueeris 50 firmat ning pakub selle tulemusel välja kolmest küsimusest koosneva raamistiku, mida juhtkond saab võtta tsentraliseerimisarutelude aluseks. Need küsimused ei paku kiireid vastuseid, vaid aitavad tsentraliseerimise pooldajatel ja vastastel \"ühes keeles\" rääkida. Tsentraliseerimine on mõistlik ainult sel juhul kui vähemalt üks küsimus saab konsensusliku jah-vastuse.

1. Kas teil on tsentraliseerimiseks volitused olemas? Mõnes valdkonnad võib tsentraliseerimine olla kohustuslik ning mõnes teises välistatud. Milline on teie olukord?
2. Kas tsentraliseerimine toob kaasa olulise, vähemalt 10%-lise väärtuse kasvu? Kas paraneb firma kapitaliseeritus või kasvab kasum? Alla 10%-lise paranemise korral ei ole mõtet asja ette võtta.
3. Kas riskid on madalad? Enamus tsentraliseerimise algatusi vastavad esimesele kahele küsimusele eitavalt. Kasu nähakse pigem väiksemates parendamistes, näiteks kulude vähendamises või kvaliteedi parandamises. Kas need arukad ka peale riskide hindamist? Kui kasu on väike, aga motivatsioon langeb ja bürokraatia suureneb, siis võib väike kasu osutuda ebapiisavaks.

Kokkuvõtvalt leiab McKinsey, et iga tsentraliseerimise algatus, mis ei saa ühelegi kolmest küsimusest positiivset vastust, tuleks kohe kõrvale heita.

Loe: McKinsey Quarterly