Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millegipärast oleme veendunud, et kompromiss on hea ning et edasiminemiseks on vaja kompromisse otsida. On või?
Aga kui mina tahan liftiga sõita neljandale ja sina teisele korrusele – milline on siis kompromiss? Sõidame mõlemad kolmandale? Või mida teeme siis, kui mina tahan müüa turu ülemisele otsale eksklusiivsemaid tooteid ja sina odavamale otsale lihtsamaid tooteid? Müüme mõlemaid? Või ei müü kumbagi? Või müüme keskmistele?
Wikipedia tabab naelapead, öeldes: “Kompromiss on konsensus, mille puhul osapooled nõustuvad ühisseisukohaga ainult osaliselt, ent lepivad kokku, et käituvad, nagu nad nõustuksid sellega täielikult.“ See on ju skisofreenia – ma luban, et ma käitun nii, nagu mulle tegelikult ei sobi?
Teisisõnu öeldes – kompromiss ei ole üldjuhul ei hea, sest siis me teeme midagi, mida meist kumbki üksi ei teeks, ning üldjuhul tähendab see kehvemini tegemist. Miks me siis teeme kompromisse?
| Millegipärast unustatakse ära, et just erinevad vaated ja seisukohad, mitte ühetaolised ja etteaimatavad mõtted, on need, mille pealt sünnivad ekstraklassi ideed ning tekib uus kvaliteet. |
Minu kogemus ütleb, et üks põhjus on see, et meie meeskonnatöökultuslik ärijuhtimiskultuur on veendunud, et see, kes kergelt kompromissidele ei lähe, ei ole meeskonnamängija. Millegipärast unustatakse aga selles kontekstis ära, et just erinevad vaated ja seisukohad, mitte ühetaolised ja etteaimatavad mõtted, on need, mille pealt sünnivad ekstraklassi ideed ning tekib uus kvaliteet. Või nagu
ütles: pole olemas õiget ega valet seisukohta, on vaid avar vaatepunkt, mida jagab enamus, ja kitsas vaatepunkt, mida jagavad vähesed; iga ala areng rajaneb inimestel, kellel on kitsas või isiklik seisukoht.
(Kuskilt alates muutub lõputu oma joru ajamine või põhimõtteline vastuolemine muidugi ebakonstruktiivseks – seda ma siin ei propageeri).
Mis siis kompromissist parem lahendus on? Ühtset, igas situatsioonis sobivat retsepti ilmselt ei ole. Mõned soovitavad väidelda ja arutada ja jõuda konsensuseni – mõnes olukorras see töötab, peamiselt küll siis, kui: a) poolte seisukohad ei ole üksteisest väga kaugel, b) tegemist on hingesugulastega, kelle maailmapilt, väärtushinnangud ja eesmärgid on sarnased.
Teised soovitavad teha kordamööda mõlema poole vajadusi – alguses rahuldada täielikult ühe inimese vajadus ja siis teise oma. Jällegi ilmselt sobib vaid mõnes situatsioonis, näiteks alguses kasutatud lifti näide – ilmselt ei ole arukas sõita kolmandale, vaid esmalt teisele ja siis neljandale korrusele.
Vaata ka http://www.maripuu.eu/