Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal ei lähe nädalatki, kui keegi kuskil ei kirjutaks, et loovus ja innovatsioon on praegusest kriisist väljatulemise võti. Ma usun ka, et ainult kulude kärpimine ning senise tegevuse jätkamine firmat löögihoogu sättida ei aita.
EAS võimleb nagu jaksab – toetatakse ettevõtete tootearendust ning tehnoloogia arenduskeskuste käivitamist, loodud on innovatsiooniportaal IN, innovatsiooniosakud, ajakiri HEI ja palju muid toredaid asju. Kes aga vedu ei võta, on ettevõtjad. Mitte et ettevõtja asjade uutmoodi tegemise vajadusest aru ei saaks – muidugi saab. Põhjused on mujal.
Arutlesime selle põhjuste üle hiljuti ühe tippjuhiga ja jõudsime kahe põhjuseni, mis meist enamikku kimbutavad ning ei lase rahulikult loovad olla – ajapuudus ja (tühi?) lootus paremale homsele.
Me oleme võtnud omaks, et elutempo on läinud meeletuks võrreldes „vanade aegadega”. Futurist Patrick Dixon ütleb, et selle peamine põhjus on tohutus info hulgas, mis meile peale surub (muide, ühe nädala jagu New York Timesi pidavat sisaldama rohkem infot kui üle-eelmise sajandi inimene terve elu jooksul vastu võttis) ning sunnib meid kõigega kursis olema. Sest arvame, et vastasel juhul jääme elust ja ärist maha. Kuid kohustus kõigega kursis olla tekitab stressi ja tunde, et aega on vähe.
Ehk teisisõnu – kihutame autopiloodiga, arvates, et nii peabki ja et kiirustamine ja valimatu konkureerimine ongi normaalse elukorralduse osa. Ma pole seda usku – pigem ma usun, et tark valib ise tempo, vähem targad kiirustavad kogu aeg ja on n-ö autopiloodil. Autopiloodi väljalülitamine on igasuguse loova mõtlemise tekkimise vältimatu eeldus, see pole ju uudis.
Kaks soovitust, kuidas loovusele ruumi teha:
| Teadvusta endale Parkinsoni seadus: töö maht kasvab, kuni täidab kogu selle valmimiseks saada oleva aja. |
1. Teadvusta endale Parkinsoni seadus: töö maht kasvab, kuni täidab kogu selle valmimiseks saada oleva aja. Kasutades raamatu „Neljatunnine töönädal” autori Timothy Ferrisse sõnu: olles hoolimata kümnetunnistest tööpäevadest ikka ajahädas, vähenda oma tööaega. See võimaldab keskenduda olulisele. Olen proovinud – toimib :-).
2. Rutiini murdmine algab väikestest asjadest – sõida homme tööle uut teed mööda ja tee seda edaspidi vähemalt paaril päeval nädalas. Tom Peters soovitab minna näiteks R-kioskisse, osta vähemalt viis ajakirja, mida sa pole veel lugenud, ja kulutada järgmine pool tööpäeva nende läbilugemiseks. Kaanest kaaneni. See lülitab välja, tekitab uusi seoseid, käivitab. Pole keeruline analoogseid tegevusi ise leida ning neid aeg-ajalt enda uuesti käivitamiseks teha.
Ah jaa, teine põhjus – lootus paremale homsele – no see läheb kokku pealkirjas mainitud Samuel Becketti näidendiga – usume ja ootame, et keegi või miski tuleb ja meie probleemid lahendab või et asjad laabuvad ise. Ootame paremat homsest, aga ei tule kedagi, kui ise asja kätte ei võta ja muudatusi aktiivselt ellu ei kutsu ning ei juhi.
Vaata ka http://www.maripuu.eu/