Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palju räägitakse loovast mõtlemisest ja selle arendamisest. Nii ärimaailmas kui ka väljaspool seda annab loominguline lähenemine sageli edu nende ees, kes kopeerivad või lähenevad traditsiooniliselt.
Marcus Orlowski on inglise ärimees ja vabamõtleja, kes otsustas 1990-ndatel Londonis väikese antiikmööbliäri avada. Otsis kauplusele head ruumid – käidav koht jõukas kvartalis peaks olema hea eelduse antiigiäri ajamiseks – hankis mööbli, palkas inimesed, avas kaupluse... ...ja ei müünud kolm kuud mitte midagi!
Kolmandal kuul õnnestus müüa üks vaateaknal väljas olnud diivanilaud. Järgmisel päeval saabus „paanika” – viis inimest käis uurimas: „Teil oli siin üks ümmargune laud – ega teil teist sellist ei ole?” Kuna teist sellist lauda ei olnud, siis pidi ta nendele inimestele ära ütlema. Ja siis sai Marcus aru, et antiigiäris paneb inimesi liikuma hirm ainulaadsest mööbliesemest ilma jääda.
Selle asemel, et kasinalt käivitunud äri sulgeda, avas Marcus teisel pool linna veel ühe poe ning hakkas mööbliesemeid regulaarselt kaupluste vahel vahetama. Inimesed, kes nägid, kuidas asjad müügilt kadusid, arvasid, et need on müüdud ja tulid sageli uurima, kas teist samasugust ei ole. Nüüd sai aga müüja vastata, et teises kaupluses on tõepoolest üks veel ning kui klient soovib, siis tuuakse see talle sealt ära. Ei pea vist lisama, et inimesed hakkasid oma ostuotsuseid senisest kiiremini tegema.
Äri hakkas peale seda kiirelt kasvama - müük suurenes ning kolme aastaga avas Marcus 16 seesugust poodi üle Inglismaa.
Marcuse käivitatud äri on hea näide sellest, kuidas loov mõtlemine ja usk oma valitud teesse viib eduni.