PR 2.0 – kellele ja milleks?

Suhtekorraldus tänapäevases mõttes ei ole väga vana – olenevalt tõlgendusest 100–200 aastat. Ameeriklased väidavad uhkusega, et paljude suurte tegude mees Benjamin Franklin oli ka esimene suur suhtekorraldaja, kes võttis kasutusele termini

public relations

ehk avalikud suhted. Temalt pärineb ka mõttetera: „Avalikud suhted põhinevad kommunikatsioonil, mis algab auditooriumi mõistmisest.”

Auditoorium ehk inimesed, kellele on ettevõtte, asutuse, mõne huvigrupi või ka üksikisiku kommunikatsioon suunatud, on pikalt muutumatuna püsinud. Franklini ajal oli sõnumi levitamisel kõige olulisem roll vahetul suhtlemisel, massimeediast polnud tol ajal juttugi. Koos raadio ja ajalehtedega muutus ka suhtekorralduse olemus ning püsis võrdlemisi ühesugusena järgmised aastakümned kuni interneti laiema levikuni.

Alates 2003. aastast on tekkinud väga palju elukutselisi blogijaid, kelle igapäevane sissetulek sõltub sellest, millise sissekande nad oma blogisse teevad ja kui palju inimesi seda loeb.

Suurest muutusest hakati rääkima siis, kui ajalehtede lühiversioonid kolisid internetti, kui optimistide arvates tekkis igal inimesel võimalus avada oma ajaleht, teha oma raadiojaam või avaldada ka kõige igavam raamat ilma vähimategi kuludeta. Tegelikult selgus võrdlemisi ruttu, et hoolimata tehniliste vahendite kättesaadavusest ja võimalusest midagi teha, ei tähenda see veel, et kõiki ootaks edu ja lugejate tähelepanu. Inimesed tahtsid endiselt tarbida kvaliteetseid uudiseid ja lugeda raamatuid, mille autorid on head kirjutajad ning huvitavad inimesed. Uued tuuled hakkasid traditsioonilises suhtekorralduses puhuma 2003. aastal, kui Google ostis ära blogikeskkonna Blogger.com ning blogijad hakkasid ajakirjanikele tõsist konkurentsi pakkuma. Esimene oluline näide blogijate tugevusest ja olulisusest oligi 2003. aastal, kui USA okupeeris Iraagi ja inimeste uudistenälg kasvas kiiresti. Alates sellest ajast on tekkinud väga palju elukutselisi blogijaid, kelle igapäevane sissetulek sõltub sellest, millise sissekande nad oma blogisse teevad ja kui palju inimesi seda loeb.

Nähes blogide ootamatut edu, otsustasid uuest suhtluskeskkonnast kasu lõigata poliitikud ja ärimehed ning nende järel ka suhtekorraldajad. Praeguseks on enamik inimesi taibanud, et blogosfääri ei saa ignoreerida, sest see on koht, kus on valijad, tarbijad ja otsustajad.
Blogidega samal ajal muutusid aina populaarsemaks sotsiaalsed võrgustikud (Social Networking), Wikid, sotsiaalsed järjehoidjad (Social Bookmarks) – kõik see, mida nimetatakse kokkuvõtvalt Web 2.0. Koos selle O’Reilly meediakonverentsil kasutusele võetud terminiga on suhtekorraldajate viimase aja buzzword PR 2.0 ehk suhtekorralduse uus ajajärk, mis kasutab ära Web 2.0 võimalusi.

Blogid – mitte ainult veebipäevikud

Algselt nimetati eesti keeles blogisid veebipäevikuteks, kuid see pole juba ammu enam õige termin. Blogide tärkamisajal, kui enamik blogijaid pajatas kõigile, kes vähegi lugeda viitsisid, oma elust ja mõtetest, oli täiesti põhjendatud nende nimetamine päevikuteks. Praeguseks on populaarsemad blogid pühendunud ühele või paarile kindlale teemale (nt Materialist, DT Blogi, Tehnokratt) ega ole valdavalt seotud autori eraeluga. Seega on need vähemal või suuremal määral müügikanalid. Tuntumad blogikategooriad lisaks isiklikele blogidele on korporatiiv-, poliitilised-, reisi-, moe-, haridus-, tehnoloogia- ja spordiblogid.

Blogide kasutamine suhtekorralduses on praeguseks küll uus, kuid väga kiiresti kasvav praktika, mis sai alguse umbes kolm-neli aastat tagasi. Põhjusi on peamiselt kaks: blogisid loeb väga palju inimesi ning need inimesed usaldavad blogijaid. Õige pisut liialdades võib öelda, et blogijad on võitnud palju usaldusväärsust just massimeedia (nt ajalehtede) arvel. Seega on täiesti loogiline, et huvigrupid suunavad oma sõnumid neisse kanalitesse, mille usaldusväärsus on suur.

Artikkel on ilmunud ka ajalehes