Maripuu: Eesti riigivõlakirjade pakkumist oleks saanud paremini teha

Eesti saaks teha paremini võlakirjapakkumisi Foto: Reuters/ScanPix

Eesti riigivõlakirjade pakkumist oleks saanud paremini teha. Lisaks ei kasuta Eesti ära kohaliku kapitalituru võimalusi, rääkis 30-aastase kogemusega pangajuht, kapitaliturgude analüütik, investor ja Finora Capital AS nõukogu esimees Veikko Maripuu.

Eesti tegi rahvusvahelisel turul miljardi eurose 10-aastase 4,023 protsendise võlakirja. Võrreldes eelmise Eesti 10-aastase võlakirjapakkumisega on intressimäär 16 korda kerkinud. Osalt on siin põhjus üleüldises turuintresside tõusus, kuid mitte ainult.

«Intressimäär oli põhjendamatult kõrge, vahe Saksamaaga või ka Läti-Leeduga oli arusaamatult suur, eriti arvestades nii Eesti eelarve kui Eesti majanduse - muidugi kui välja arvata just praegusel perioodil kõrgustesse tõusnud inflatsiooninäitaja - Euroopa mõistes head seisu,» ütles Maripuu.

Tema sõnul on arusaamatu, miks kõigist võimalikest aegadest septembris-oktoobris just konkreetsel nädalal võlakirju pakuti. See tähendab, et võlakirjade eelturundus ehk sisuliselt tingimuste kaardistamine toimus vahetult enne - sel ajal käis aga ka Vene mobilisatsioon, annektsioon ja tuumarelvaga ähvardamine, mis võimendas meie regiooniga seonduvat ohutunnet. Ühtlasi toimus võlakirjade emissioon ka Suurbritannia valitsuse fopaa ja sellest tingitud naela järsu kukkumise ajal. Kui riik sai võlakirjapakkumise korraldajatelt indikatiivsed kallid intressipakkumised, oleks saanud pakkumist edasi lükata või kui rahapuudus riigikassas juba äärmiselt käegakatsutav, jagada emissiooni kasvõi väiksemateks tükkideks.

Samuti oleks saanud teha lühemaajalised, näiteks 5-aastased võlakirjad, mille intress oleks madalam. Selle tingib Maripuu sõnul kapitaliturgude loogika - segastel aegadel soovivad investorid võtta väiksemaid riske. Ja kuigi riikide võlakirjad paigutuvad reeglina väiksema riskiga varade kategooriasse, on ükskõik millise emitendi võlakirjad seda riskantsemad, mida pikem on nende lunastustähtaeg.

«Näib, et oma osa mängis Eesti puhul harv kogemus ja korraldajate liigne usaldamine - Eesti hüppas jälle korraks rahvusvahelisele võlakirjaturule ja pidi kallist intressi maksma,» ütles ta.

Seevastu Leedu ja Läti on aastakümneid võlakirju emiteerinud, sealhulgas pakkudes neid oma riigis ja viies võlakirjad kodubörsile. Eesti rahvusvahelised võlakirjad on Dublinis.

Seetõttu on näha, et praegu saavad Läti ja Leedu raha odavamalt, kuna investorid on nendega harjunud ning kodumaised investorid ei karda nii paaniliselt Vene piiri lähedust. Lisaks tegelevad seal riigid valitsuse võlakirju kodumaal pakkudes kohaliku kapitalituru arendamisega. Eestis on see töö - võlakirjaturu pool - aastakümneid tegemata.

Kunagi lasi riigile kuuluv Hüvitusfond välja palju seeriaid võlakirju, millega Tallinna börsil kaubeldi. Sellest ajast pole aga riik võlakirjadega Tallinna börsi uksele koputanud. Siis oli riigil tunnetus lõplikest investeerijatest. Kaasaajal emiteerib riigikassa lühiajalisi võlakirju diilerite vahendusel, mitte ei paku neid ise investoritele.

Võlakirju Eestis väikeinvestoritele pakkudes oleks siinselt turult võinud saada sadu miljoneid eurosid. Sellelt makstav intress oleks tulnud Eesti inimestele ja ettevõtetele ja seeläbi Eesti majandusse. Läti ja Leedu valitsused tegutsevad just selliselt. Nüüd aga liigub intress piiri taha.

«Loomulikult mõtleb tavaline inimene, et teema on väga spetsiifiline ja mind see ei puuduta. Ometi on sellel nii otsesed kui kaudsed mõjud. Nii kalliks lastud riigivõlakirja intress mõjutab kõiki Eesti inimesi, kes maksudega selle kinni maksavad,» rääkis ta. «Samuti on laenuturul tunnetuslik baasmäär, alla mille ka erasektoris pigem enam laenu anda väga ei taheta. See võib hakata otseselt mõjutama näiteks Eesti suurte taristu- ja muude ehitusprojektide hinda, kuid kaugema mõjuna ühel hetkel samuti näiteks kodulaenude maksumust, kuna lisaks euribori ehk tüüpilise baasintressimäära kerkimisele on näidatud ära Eesti uus riskipreemia.»

Maripuu viitab, et üldise rahapoliitika karmistamise tingimustes, mida ka Euroopa Keskpank on lõpuks rakendama hakanud, muutuvad tasapisi uuesti olulisemaks siiski ka iga riigi makromajanduslikud näitajad, sealhulgas riigi rahandus ja selle tasakaalu suutlikkus. Aga kuna Eesti puhul riigipoolne laenamine ei kao juba eelarvestrateegiat lugedes lähiajal siiski kuhugi, siis võiks riik anda ka eraldi või osana suurtest pakkumistest võimaluse ka Eesti investoritel riigi tegevust finantseerida. Võlakirju tehes võiks olla paindlikum ja mitte jääda kinni 10-aastasesse tähtaega. Kui intressitase on erakordsetel asjaoludel vilets, tuleb kaaluda pakkumise edasilükkamist.