L, 4.02.2023

Kui raha kaotab väärtuse: kolm finantskatastroofi lähiajaloost

Tavid
Kui raha kaotab väärtuse: kolm finantskatastroofi lähiajaloost
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Shutterstock

Inflatsioon on jõudnud jälle inimeste teadvusesse. Kui minna ajaloos sada aastat tagasi, siis leiame mitu näidet, kuidas raha väärtus võib vaid mõne päevaga kordades väheneda. Kuidas riigid selleni jõudsid ja mis seal toimus?

Foto: Tavid

Weimari vabariigi hüperinflatsioon

Saksa rahvas on läbi elanud ühe lähiajaloo suurima finantskatastroofi. Saksamaa pidi esimeses maailmasõjas tunnistama kaotust ning hakkama reparatsioone maksma. Sõja kõrgete kulude tõttu loobus riik ka kullastandardist ning rahastas sõda laenude abil.

Nii hakkas Saksa mark väärtust kaotama juba sõja ajal, aga hullem oli alles ees. Võitjariikide majandussanktsioonid, välisvaluuta kokkuost ning marga lõputu juurdetrükk surusid riigi majanduslikult põlvili. 1922. aastal ei olnud Saksamaa võimeline reparatsioone enam tasuma.

Kui 1919. aastal oli ühe USA dollari ostmiseks vaja 48 marka, siis 1923. aasta novembris pidi välja käima juba 4,2 triljonit marka. Riigis oli väga raske pabermarkade eest välisvaluutat või kulda osta. Kõikide kaupade hinnad tõusid peadpööritava kiirusega. 1922. aastal maksis päts leiba 160 marka, 1923. aastaks aga juba 200 miljardit marka.

Sakslased said aru, et nende raha kaotab väärtust ja püüdsid selle kiiresti ära kulutada, aga see andis hüperinflatsioonile veel hoogu juurde. Inimeste säästud kadusid, ettevõtted läksid pankrotti, töölised streikisid ning inimesed ei suutnud oma põhivajadusi täita. Hinnad hakkasid lõpuks stabiliseeruma 1923. aasta lõpus, kui kasutusele võeti uus mark. Selle vahetuskurss oli 1924. aastal 4,2 marka dollari kohta.

Foto: Shutterstock

Ajaloo suurim rahatäht trükiti Ungaris

Kui Weimari vabariigi inflatsioon on paljudele tuttav, siis 20. sajandil toimus midagi veel hullemat Ungaris. Sarnaselt sakslastele pidid ka esimeses maailmasõjas kaotust kogenud ja lagunenud Austria-Ungari impeeriumi elanikud hüperinflatsiooni kogema. Kui sõja ajal pidi ühe dollari eest välja käima viis krooni, siis 1924. aastaks oli see kasvanud 70 000 kroonini. 1926. aastal otsustas Ungari krooni asemel kasutusele võtta pengö.

Mõneks ajaks Ungari olukord stabiliseerus. Teise maailmasõja lõpus muutusid Ungari alad aga Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheliseks lahinguväljaks, mille tõttu suur osa tööstusest ja infrastruktuurist hävines. Hinnad hakkasid kiiresti tõusma. Majanduse stimuleerimiseks otsustas valitsus raha juurde trükkida, aga see süvendas probleemi.

Katteta raha trükkimine kahandas järsult pengö väärtust ning viis riigi maailma ajaloo suurima dokumenteeritud hüperinflatsioonini. Kõige kiirema hinnatõusu ajal kahekordistusid hinnad vaid 15 tunniga. Kaup, mis maksis 1945. aasta juulis 379 pengöt, tõusis septembriks 11 triljoni miljardi pengöni. Need numbrid on inimeste jaoks raskesti hoomatavad.

Suurim rahatäht, mis Ungaris trükiti, oli sekstiljon pengöt (1 000 000 000 000 000 000 000). Mingil hetkel said numbrid aga otsa. Lahendusena otsustas Ungari raha nimetust – pengö muutus milpengöks, seejärel bilpengöks ja siis adopengöks. Rahatähed olid nii suured, et numbreid enam ei kasutatud. Kaupmehed ütlesid, et nende kaup maksab kolm lillat ja ühe sinise rahatähe.

Ungari rahasüsteem stabiliseerus forindi kasutuselevõtuga 1946. aastal. Seda valuutat kasutatakse Ungaris tänaseni.

Foto: Shutterstock

Käesoleva sajandi suurim hüperinflatsioon

Selle sajandi kõige pikem ja katastroofilisem hüperinflatsioon toimus Zimbabwes. 1980. aastal loodud riigil on juba aastakümneid olnud probleeme jätkusuutliku rahandussüsteemi ülesehitamisega. Hüperinflatsioon tabas Zimbabwet aastatel 2004 kuni 2009, mis on ühtlasi ka ajaloo pikim hüperinflatsiooniline periood.

1980ndate lõpus algas Zimbabwes maareform, mille eesmärk oli võõrandada valgetelt põllumaad ning anda see mustanahaliste kogukonnale. Paljud mustanahalised olid põllumajanduses aga kogenematud, mille tõttu langes riigis järsult toiduainete tootmine ja seega ka töötleva tööstuse osakaal. Olukorda tegi hullemaks naaberriigis Kongos toimuv sõda, mida Zimbabwe rahastas. Selle tõttu kehtestasid USA ja Euroopa Liit Zimbabwe diktaatorile Robert Mugabele ja tema lähikondlastele sanktsioonid.

Olukorra parandamiseks otsustas valitsus raha trükkida. Kui juba 2004. aastal oli inflatsioon riigis 133%, siis 2008. aasta novembriks oli see tõusnud 79 600 000 000%ni. 2007. aastal kuulutas valitsus inflatsiooni ebaseaduslikuks ning iga kaupmees, kes toodete või teenuste hindu tõstis, võidi arreteerida. Hindade külmutamise eesmärk oli esmatarbekaupade kättesaadavuse parandamine, aga see tõi kaasa hoopis puudujäägid – tootmise hind kasvas, aga hindade tõstmise eest said ettevõtjad karistada.

Inimesed ei saanud piisavalt süüa osta. 2008. aastal maksis leivapäts Zimbabwes 10 miljonit, vorstisai aga 30 miljonit. Näiteks õpetaja palk oli samal ajal 400 miljonit. 2008. aasta lõpus anti sajale poele luba kaubelda USA dollaritega ning sellele järgnes laiaulatuslikum välisvaluuta kasutuselevõtt. 2009. aastal loobus Zimbabwe dollarite trükkimisest ning kasutusele jäigi peamiselt USA dollar.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsesside kohta veel lugeda, külasta meie uudiste lehte!

Tagasi üles