/nginx/o/2011/12/23/887588t1h6759.jpg)
Ikka juhtub nii, et riik kipub investoreid kaitsma turustiihia või kes teab mille eest, aga läheb nagu alati, sest kasu asemel kipuvad investorid hoopis kahju saama. Olen ise investoreid kaitsva seaduse tõttu otsest rahalist kahju saanud, kui kümmekond aastat tagasi otsustas seadusandja, et investeerimisfondis ei tohi ühe väärtpaberi osakaal liiga suur olla, mistõttu tuli likvideerida üks indeksifond.
Teine nn investorite kaitsmine toimus pensionireformi ajal, milles otsustati, et II samba pensionifondides ei tohi aktsiate osakaal fondis olla üle 50 protsendi, ja vanematel inimestel soovitati osta võlakirjafonde. Tagajärg oli see, et eelmise kümnendi alguses, kui intressid olid väga madalad, jäi võlakirjafondide tootlus nullilähedaseks ning siis pensionile jäänud inimeste raha jooksis hoopis fondist välja.
Kolmas näide on seotud perekonnaseadusega, mis jõustus poolteist aastat tagasi ja mille järgi ei tohi vanemad enam oma laste nimel ilma kohtu loata aktsiaid osta ega müüa. Millegipärast ei puudutanud piirang Euroopa Liidu liikmesriikide võlakirju, mis tähendab, et Kreeka võlakirju sai osta ka ilma kohtu loata, aga Tallinki või Viisnurga aktsiaid mitte.
Õnneks on tavalisel väikeinvestoril keeruline võlakirju osta, mistõttu kahjumeid Kreeka võlakirjadest ei tohiks meie lastevanematel olla. Justiitsministeeriumi analüüsist perekonnaseaduste rakenduste kohta tuleb aga välja, et puudused on samad, millele väärtpaberispetsialistid omal ajal tähelepanu pöörasid. Laste investeeringute vägisi kaitsmise asemel oleks võinud ju kohe spetsialiste kuulda võtta.
/nginx/o/2013/07/05/1875340t1hd066.jpg)