Lahendamist vajav müsteerium: kuhu haihtuvad tuhanded ja tuhanded autoromud? (4)
Eestis vohab oma elukaare lõppu jõudnud autoromude must turg, mis vajab otsustavat korrastamist riigi, valdkonna ettevõtete ja erialaliitude süsteemses koostöös.
Esmalt pisut arvudest. Eelmisel aastal müüdi Eestis üle 22 000 uue sõiduauto ja üle 30 000 kasutatud sõiduki. Sellises rütmis enam-vähem aastast aastasse.
2021. aasta riiklikke käitlusandmeid veel pole, kuid näiteks Kuusakoski käitles möödunud aastal enda ja teiste väljastatud lammutustõendite alusel kokku ca 19 800 autot. 2020. aastal taaskasutati jäätmearuannete põhjal Eestis suurusjärgus 17 700 autot (Kuusakoski ca 14 000 autot). Arvestame, et ohtlik romu kaalub 1,1 tonni ja ohutu ca 0,7 tonni.
Võiks eeldada, et autoromude teke on korrelatsioonis turul müüdud autodega, millest on maha arvatud eksport – mida on aga olematu suurusjärk. Avalikest andmetest järeldub, et pooled autoromud (!) ei kajastu ametlikus statistikas. Kuhu nad siis haihtuvad? Romud lammutatakse tõenäoliselt ebaseaduslikult ja müüakse hiljem metalli kokkuostjatele teise jäätmekoodi alla. Või vedelevad sama halval juhul märkimisväärse keskkonnakoormana kusagil lepavõsas.
Transpordiameti andmetel on Eestis 88 ametlikku lammutuskoda, kes saavad väljastada lammutustõendi romusõiduki kustutamiseks transpordiameti registrist. Kuid siin on veel üks konks. Romud on Eestis tootja vastutuse all ehk siis tootjad peavad auto eest vastutama kuni taaskasutamiseni. Käitleja peab samal ajal näitama oma suutlikkust romusid taaskasutada seaduses ette nähtud mahus – selleks tuleb teha katsepurustusi. Neid käitlusnõudeid täidab turul üksnes Kuusakoski. Tootjad (automüüjad) on probleemtoodete registri järgi käitlejatega sõlminud 125 lepingut, millest 25 on seotud Kuusakoskiga. See tähendab ühtlasi, et 100 lepingut on kummalisel kombel selliste käitlejate käes, kes pole ühtegi katsepurustamist teinud. Seega võib veelkord väita, et romude osas ei toimi käitlus korrapäraselt.
Ja lisaks on veel selliseid «käitlejaid», kes tegutsevad üldse igasuguste lubadeta. Üle Eesti on hoove, kus romud vedelevad lademetena. Keegi ei tea, miks nad seal on, kust tulevad ja kuhu lähevad.
Kõige selle üheks kõrvaltulemuseks on, et transpordiameti register täitub risuga. Seal on kokku suurusjärgus 200 000 romu, mis on ebaseaduslikult lammutatud ja mida tegelikult Eestis polegi. See omakorda näitab meie autoparki päriselust eakamana, mõjutades nii keskkonna- kui ka fiskaalotsuseid. Ebaausast ettevõtlusruumist rääkimata.
Millised on võimalikud lahendused, et aina rulluv probleem kõrvaldada?
Vaataks üle autotootja (müüja) vastutuse sisulise ulatuse. Võib öelda, et need 200 000 fantoomautot, mis pole käideldud vastavalt määrusele ja sihtarvudele, viitavad tootjavastutuse lünklikkusele. Kuna romude puhul pole määratud kokkukogumise protsenti, siis kaob ka edaspidi suur osa nendest kummalistele radadele. Siin oleks asjakohane seadusloomet täiustada, viies jäätmeseadusesse ja vastavatesse määrustesse sisse piirmäära, kui palju müüdud sõidukeist tuleb tootjal/automüüjal taaskasutusse suunata. Pakume selleks välja 50 protsenti.
Vaataks üle sundkindlustuse mehhanismi. Kohustusliku kindlustuse idee oli helge ja pidi autoomanikele töötama nõnda, et lõputult pole mõistlik autoromu hoida – selle pidamine läheb kindlustuse tõttu mõttetult kalliks.
Nüüd on samas loodud võimalus sõiduki registrist kustutamiseks, ilma et auto müümisel oleks vormistatud vajalikud dokumendid: esmalt kaks korda ajutiselt ja siis liigub sõiduk transpordiameti «surnud» autode kausta, kus juba ootavad need eespool viidatud 200 000 sõpra. Kokkuvõttes aitab vastav käitumine mustal turul ainult jätkuvalt kosuda. Antud kindlustus toimiks eesmärgipäraselt, kui sellest on võimalik vabaneda romu korrektse ja ametliku käitlemise teel ning romuga seotud dokumendid on seeläbi korras.
2019. aastal saadeti sel teemal 61 000 meeldetuletust autoomanikele, 25 000 said arve sundkindlustusele. Mis toimus ülejäänutega? Kui sundkindlustus tõesti toimiks, siis see oleks kindlasti märkimisväärne hoob olukorra lahendamiseks.
Alternatiiv igasugustele trahvimistele (trahv kasutuseta ja seisva romu eest) on motiveerimine. Seetõttu võib üks abivahend olla romudele nn pandisüsteemi kehtestamine. See tähendaks sisuliselt, et autohind sisaldab pandina x eurot, mille omanik saab tagasi, kui viib töö lõpetanud romu ametlikku käitluskohta.
Aga lisaks on kõigil turul osalejatel vajalik ka meelde tuletada ning järgida hea tava lepet, mille Kuusakoski aitas omal ajal ellu kutsuda. Seda kõike puhtama keskkonna nimel.