Miks tekivad teleriekraanile mustad ribad?

Foto: Elmo Riig / Sakala

«Miks selle telepildi laiusega pidevalt jama on?» küsivad inimesed. Starmani raadiosüsteemide peainsener Margus Paap ütleb, et pahameel on õigustatud, sest televisioon ja kino ei ole meil veel ühise pildilaiuse standardini arenenud.

Paap selgitab, et vanemad filmid tehti 35 mm laiusele filmilindile, mille kaadri küljepikkuste suhe oli 4:3. See sai alguse fototehnikast. Ümmarguse objektiivi tõttu oli lihtsam teha moonutusteta pilti sellisele ristkülikule, mille küljesuhe oli lähedane ühele ehk siis sarnane ruudule.

Laiem pilt oli ilusam

Ilusam oli siiski veidi venitatud formaat, mida sai vastavalt vajadusele pöörata. Fototehnikas jäi levinud suhteks 3:2, kuid filmilindile oli vaja jätta kõrvale ka ruumi heli jaoks. Nii kujuneski 4:3 üsna levinud filmiformaadiks.

Seejärel arenesid ka televisioonistandardid, mille järgi hakati tegema kineskooptelereid. Vahepeal arenes aga kinotehnoloogia edasi, kuna tegelikult on inimese vaateväli laiuti venitatud.

Kui vaadata kaugusesse, siis erinevat infot on ikka rohkem horisontaali suunas, ülespoole jääb reeglina suhteliselt ühetaoline taevas. Samuti on ka ruumis erinevad inimesed põhiliselt ikka samas tasapinnas. Võimalik, et just selle tõttu võimaldab silmade paigutus näha pigem laiusesse, kui kõrgusesse.

Laiem pilt kinos tekitas probleemi teles

Kuigi kino puhul oli probleemiks olemasolev tehnika, leiti moodus, kuidas vähimate kulutustega saada laiekraani pilt samale filmilindile. Pärast kinolina vajas vahetamist vaid objektiiv. Kaameras pressiti kujutis külgsuunas kokku ja kinoprojektoris venitati jälle laiaks tagasi.

Laiekraani tehniline lahendus kinos tekitas kohe probleemi televisioonis. Sama filmi näitamiseks televisioonis oli põhimõtteliselt kaks lahendust. Esimene oli samast filmist kitsa versiooni tegemine, kus küljed lõigati kitsamaks kas võrdselt mõlemalt poolt või vastavalt kellegi operaatori valiku järgi. Teine meetod oli üles ja alla mustade täiteribade lisamine. Viimasel juhul oli mõistlik subtiitrite nihutamine alumise musta riba peale.

LCD tõi laiekraantelekad

Kuna kogu maailm liikus ikka pildi laialivenitamise suunas, proovisid ka teleritootjad valmistada laiema ekraaniga telerit. Suur muutus saabus LCD telerite ajastuga, kus hakatigi tootma põhiliselt laia ekraaniga ehk siis 16:9 küljesuhtega telereid.

Televisiooni jaoks tervikuna jäi probleemiks vanade telerite olemasolu, mistõttu analoogsaated pidid jääma ikka sobivaks 4:3 teleritele ning see pidurdas omakorda progressi. Ka siis, kui müügil olid valdavalt juba 16:9 telerid, eelistasid mõned ostjad veel vanu, kuna olid nendega harjunud ning pidasid laia ekraaniga telereid veidrateks.

Laia ekraaniga teler oskas kaotada ülemise ja alumise musta riba ära ning venitas vajaliku kujutise üle ekraani. Digitaal-TV ja DVD mängijate kaudu sai telerisse ka ehtsat laia pilti saata. Õigemini, mitte küll päris ehtsat. Kuna telepildi resolutsiooni uut standardit välja töötama ei hakatud, siis toimiti samuti nagu kinotehnikas. Pilt pressiti filmimisel kokku ning venitati teleri jaoks laiali.

Nii analoogi kui digitaali puhul on oluline, et saate poolelt tuleks kaasa ka laia pildi tuvastamise signaal. Pole haruldus, kui see tunnus lihtsalt unustatakse kaasa panna või vastupidi, unustatakse kitsa pildi korral välja lülitada. Stuudiotelt ei saa ka nõuda, et nad läheks täielikult 16:9 peale üle, sest siis jääks nägemata vanemad saated ja filmid.

Nagu näha, on saadete kuvasuhtega segadusi piisavalt olnud. Kuidas siiski saada hakkama levinud 4:3 ja 16:9 kombinatsioonidega, kui signaal tuleb digiboksi kaudu?

Valige digiboksis telerile vastav kuvasuhe

Kõige esimene soovitus on, et igal seadmel, mis ühendatakse teleriga (digiboks, DVD mängija või videokaamera), peab menüüs paika panema teleri ekraani kuvasuhte. Kui teil on näiteks 4:3 teler, siis tuleb ka digiboksis seadistada ekraani tüübiks 4:3. LCD teleritel on küll võimalik puldi kaudu vale formaati korrigeerida, kuid lihtsam on siiski see, kui boksi signaal vastab teleri ekraanile.

Edasine on juba maitseasi. Üldiselt on piisav, kui teleri poolelt valitakse automaatne formaat. Automaatvorminduse puhul peaks 16:9 teler näitama 4:3 pilti selliselt, et tekitab külgedele mustad ribad. Samas mõni eelistab kogu ekraani ära kasutada ning eelistab laialivenitatud nägusid.

Võimalikud on ka vahepealsed variandid, kus kergelt suurendatakse kogu pilti, nii et ülevalt ja alt jääb osa kadunuks. Erinevatel teleritel on erinevad võimalused, lihtsam on vajadusel pilti korrigeerida selliste teleritega, millel on vorminduseks puldil eraldi nupp ning ei pea menüüdesse süvenema.

Teine võimalus Paabi sõnul on kasutada sisseehitatud boksiga telerit, kuid nende puhul võib vaja minna formaadi korrigeerimist. Seda põhiliselt siis, kui saate poolelt on viga laia ekraani signaalis. «Kasutamismugavuse poolest peaks eelistama sisseehitatud boksiga telerit, kuid paraku on paljudel neist elektrooniline saatekava esitatud kehvemini kui välisel boksil.»