/nginx/o/2022/08/26/14789353t1h9e23.jpg)
Inimestele on oluline olla edukas ja tihti tuleb selle nimel ka palju pingutada ning tööd teha, kuid kõige selle juures kipub eraelu ja isiklik õnn tagaplaanile jääma. Kuidas tuua õnn (töö)õuele tagasi? Mis imeloom see tööõnn üldse on? Kas tööl on võimalik õnnelik olla? Küsimustele vastab KPMG Baltics’i personalijuht Epp Sillaste.
Viimastel aastatel on paljude ametite puhul saanud märksõnadeks kaugtöö ja kodukontor. Sellega koos kipuvad ka piirid eraelu ja töö vahel hägustuma. Nii võib väga lihtsalt juhtuda, et normaalne 8-tunnine tööpäev asendub ületöötamisega ja endale, perele või sõpradele antud lubadused kipuvad jääma tagaplaanile. Sillaste sõnul tuleb sellise olukorra tekkides kindlasti midagi ette võtta, sest see võib viia läbipõlemiseni.
«Läbipõlemine ei ole laiskade inimeste haigus, vaid kimbutab eelkõige neid, kes teevad oma tööd suure kirega. Seda tuleb ka meie ettevõttes ette, sest töö on huvitav, intensiivne ja nii on kerge sattuda ületöötamise spiraali. Eriti koroona ajal, kui ei olnud kolleege, kes ületöötajale oleksid märku andnud, et aeg on võtta paus või puhkus.»
Kõige olulisem on leida töö- ja eraelu tasakaal.
«Mulle meeldib rääkida õnnest just selle teaduslikust aspektist lähtuvalt. Olen uurinud palju õnne kohta tehtud teadusuuringuid, et saada aimu, kuidas inimesed võiksid õnnelikumad olla ja jaganud seda vastavates töötubades ka oma kolleegidega. Ma arvan, et see on väga oluline, et töötajad omavahel räägiksid, mis neid õnnelikuks teeb ja kuidas ning mis praktikaid keegi rakendab töö- ning isikliku elu tasakaalus hoidmiseks.
Teineteiselt on võimalik nii palju õppida. Ja palju tõhusam on õppimine siis, kui sellest räägib hea kolleeg, mitte koolitaja või psühholoog. Soovitan teha õnne töötubasid ka teistel ettevõtetel,» sõnas Sillaste.
«Oskame hästi seada tööalaseid sihte ja eesmärke, aga eraelu eesmärkide seadmisel me nii edukad paraku ei ole. Anname küll vahel uue aasta lubadusi hakata tervislikumaks või soovime saada lahti mõnest halvast harjumusest, aga miks mitte seada endale õnne või isikliku heaolu eesmärgid ja teha seda järjepidevalt?» sõnas Sillaste.
Kuna KPMG-s seatakse Sillaste sõnul palju tööalaseid eesmärke, on selle kõrval väga oluline panna paika ka isikliku elu ehk heaolu eesmärgid. «Kui näiteks tööalaselt pannakse paika majandusaasta eesmärgid, siis täpselt samamoodi võib püstitada ka enda isikliku heaolu eesmärgid. Tuleb panna paika tegevused, mida naudid ja mis teevad sind õnnelikuks,» tõi ta näite.
Eesmärkide kirjapanek on väga oluline, kuna inimese aju on üles ehitatud selliselt, et määramatud või segased lubadused, mõtted ja eesmärgid ei anna paraku tulemust. Ka isikliku heaolu eesmärgid tuleb kirja panna konkreetselt ja täpselt, kasutades näiteks SMART metoodikat.
Tühjade uusaastalubaduste andmise asemel soovitab ta aasta eesmärgid kirja panna ja neid ka täita. Seda tegemata võib juhtuda, et aasta lõpus avastad, et ei ole oma isikliku õnne nimel taas midagi teinud. «Kui sa ei aita oma aju konkreetsete eesmärkide seadmisega, siis tegelikult ei muutu ka midagi.»
Mida konkreetsemalt oma isikliku elu eesmärgid kirja panna, seda tõenäolisem on, et need saavutad. Sillaste soovitab eesmärgid kalendrisse võimalikult detailselt üles kirjutada ja leida võimalused ning abivahendid, et plaanitu tehtud saaks. «Oluline on siinkohal see, et inimene ei hakkaks töö pärast muid asju ära jätma. Tüüpiline näide on selline: inimene on plaaninud mingiks kellaajaks trenni mineku, aga tihti hakatakse mõtlema, et tööd on nii palju ja selle asemel, et trennis justkui aega raisata, otsustatakse tööd edasi teha. Ja nii ka järgmine ja ülejärgmine kord. Aga see on vale. Seda planeeritud trenni ei tohi ära jätta, vaid sinna tuleb minna, sest aju vajab puhkust. Kui tõesti vaja, saab tööd jätkata hiljem, pärast trenni ja palju tõhusamalt.»
Sillastel on üks soovitus ka neile, kel enda tahtejõud on nõrgem: sellisel juhul võib paluda abi pereliikmelt, kolleegilt või sõbralt, kes meenutaks trenni ja vaba aja olulisust ning aitaks eraelulised eesmärgid saavutada.
Kindlasti ei tohi ära jätta sõprade või teiste lähikondlastega kokkulepitud kohtumisi, kuigi vahel mõeldakse, et sellest loobudes saab ju paar tundi veel tööd teha. «Väga hea nipp on see, kui leppida mõne sõbraga kokku, et kui hakkab tekkima tahtmine kohtumisest kõrvale hiilida, siis tuleb sõber kasvõi tööle järele,» õpetas Sillaste.
Sillaste soovitab oma õnne eesmärke ka mõne hea sõbra või kolleegiga jagada, sest siis oled justkui lubaduse andnud ja ei saa seda nii lihtsalt murda. «Kui mõni lubab, et tema enam uuest aastast suitsu ei tee, siis sina võid lubada, et ei tee enam ületunde.»
Lubadustega juhtub sageli nii, et need antakse, proovitakse paar nädalat ja siis loobutakse. «Kiputakse ütlema, et ma ikka ei ole inimene, kellele see sobib. Aga harjumuse tekkimiseks läheb paar kuud aega. Seega tuleb see aeg ära kannatada ja hambad ristis oma senist mustrit muuta, olgu selleks siis trennis käimine, suitsetamisest loobumine, tervislik toitumine või mõne muu harjumuse loomine,» lausus Sillaste.
Teadlaste sõnul on inimestel enamasti nõrk tahtejõud, mistõttu aitab muudatuste tegemisel ja nende elluviimisel palju kaasa ka keskkonna muutus. «Näiteks, kui tahad alkoholi tarbimist vähendada, aga tead, et sinu sõbrad on suured alkoholinautijad, siis peaksid mingiks perioodiks nendest sõpradest eemalduma või otsima seltskonda, kes alkoholi ei tarbi. Nii saab katsumusest kergemini uus harjumus ja suudad hiljem ka ahvatlustele vastu seista.»
Kui soovid aga magusast loobuda, siis tasub jälgida, et kommikauss ei seisaks pidevalt keset lauda ahvatlusena ees.
Tuleb osata protsessi nautida ja olla kannatlik. «Väga ambitsioonikad inimesed kipuvad ootama tulemusi kohe. Tuleb ära õppida ka teekonna nautimine ja väikeste edusammude üle rõõmu tundmine. Pikaajalised muutused võtavad aega.»
Siin aitab lihtne nipp – kõik väikesed eesmärgid ja edusammud tuleb enne kirja panna ja nende täitudes saab juba rõõmustada pisikeste saavutuste üle. «Selle asemel, et kohe suuri muskleid või suurt kaalulangust taga ajama hakata, rõõmusta hoopis, kui oled näiteks kolm korda nädalas trenni jõudnud,» sõnas Sillaste.
Sillaste sõnul on hakatud ka Eestis aina enam väärtustama tasakaalu hoidmist töö- ja eraelu vahel. See on saanud tähtsaks nii töötajatele kui tööandjatele. «Edukad tööandjad hoolitsevad üha enam ka ise selle eest, et töötajad oleksid õnnelikud ja terved. Näiteks pakutakse spordikompensatsiooni, psühholoogilist nõustamist, kasutatakse tervisekindlustuse võimalust, räägitakse töö- ja eraelu tasakaalustamise olulisusest, käiakse koos puhkustel jms,» tõi ta näiteid.
Üheks edulooks peab Sillaste seda, et psühholoogi või terapeudi juures käimine ei ole enam tabuteema.
Siiski on Eestil tööõnne leidmisel veel omajagu arenemisruumi, mistõttu tuleb Sillaste sõnul teemast võimalikult palju rääkida ja seda teadvustada.
«Teaduslikult on tõestatud, et meie heaolu ja õnne mõjutab ka see, kui lahked me oleme iseenda ja teiste vastu. Seega tasub olla tähelepanelik ja hooliv, märgata kolleegi tema mures ja rõõmus, teha üksteisele komplimente, aidata, mitte selleks, et midagi vastu saada, vaid selleks, et olla lihtsalt südamest hea.»