Üle kolmandiku Eesti elanikest on puutunud kokku pangandus- ja investeerimispettustega

Pangapettuse ohvriks on kerge langeda. Foto: Sander Ilvest

35% Eesti elanikest ehk üle 460 000 inimese on isiklikult kokku puutunud pangandus- või investeerimiskelmustega, selgub Eesti Pangaliidu poolt tellitud ja uuringufirma Norstat teostatud uuringust. Suuremas ohus on Eesti muukeelne elanikkond.

Aastaga on nende hulk, kel on pettustega isiklik kokkupuude, kolmandiku võrra kasvanud. Pettuseriskist on teadlikud pea kõik eestimaalased, ent paraku langeb endiselt iga kuu ohvriks kümneid inimesi. Aasta taguse ajaga võrreldes on veidi langenud teadlikkus ohumärkidest.

Mitte-eestlaste teadlikkus pettustest on suurem – koguni 97% neist on sellest kuulnud, eestlaste seas on teemaga kursis olijaid 89%. Peamiseks infoallikaks on eestlaste jaoks meedia, aga mitte-eestlaste jaoks isiklik kokkupuude. Isiklikult on pangandus- ja investeerimispettustega kokku puutunud koguni 67% mitte-eestlastest, aga vaid 20% eestlastest. Meediast on sel teemal infot saanud 48% mitte-eestlastest ja 67% eestlastest. Seega võib järeldada, et massiteabekanalite kaudu jõuab pettuste teemaline info mitte-eesti emakeelega inimesteni halvemini.

Isiklik kokkupuude on pettustega sagedamini suuremate linnade elanikel: väikelinnade ja maapiirkondade elanikest on teemaga kokku puutunud vaid iga viies-kuues inimene, tallinlastest aga pea pooled. Samuti on pettustega keskmisest sagedamini kokku puutunud 40-59-aastased mehed, kõrgema sissetulekuga inimesed ja mitte-eestlased.

«Väga paljud Eesti inimesed on panga- või investeerimispettustega isiklikult või lähedase inimese kaudu kokku puutunud,» ütles Pangaliidu juhatuse esimees Olavi Lepp. «Ehkki teadlikkus on kõrge, langeb siiski iga kuu pettuse ohvriks kümneid inimesi. Tänavu on seitsme kuuga oma säästudest ilma jäänud 370 inimest. Suuremad kaotussummad küünivad 100 000 euroni. Petturid on äärmiselt osavad ja agressiivsed, jättes mulje, et kõnet katkestades olete ebaviisakas või jätate end ilma elu parimast investeerimisvõimalusest. Siin ei aita muu, kui enesele kindlaks jäämine – võõra inimesega, kes telefonitsi tahab pealetükkivalt rahast rääkida või küsib internetipanka sisse logimiseks vajalikku infot, kõnet jätkata ei tasu.»

Uuringus osalejatel paluti hinnata kahtteist erinevat ohumärki ja seda, kas mõni neist tekitab ettevaatlikkust. Nende seas olid näiteks PIN-koodi küsimine telefonitsi, välismaiselt telefoninumbrilt helistamine, pealetükkiv suhtlusstiil ja muu. Aasta taguse ajaga võrreldes on inimeste teadlikkus ohumärkidest mõnevõrra kahanenud – 12 ohumärgist tuntakse keskmiselt ära kuus. Kõige paremini tundsid ohumärke ära alla 40 aasta vanused ja keskmisest kõrgema sissetulekuga inimesed, haavatavamad olid aga eakad, madalama sissetuleku ja põhiharidusega inimesed.

Peamisteks ohumärkideks peetakse seda, kui väidetav pangatöötaja või investeeringu pakkuja ei räägi eesti keeles, helistab välismaiselt numbrilt või küsib telefonitsi salasõnu ja PIN-koode. Samas on enim kahanenud aga just telefonitsi PIN-koodide või salasõnade küsimise ohumärgiks pidamine: kui mullu tundis selles ohu ära üheksa inimest kümnest, siis tänavu seitse inimest kümnest.

Enamasti katkestaksid inimesed pettusekahtluse korral kõne (82%) ja keelduksid kasutamast telefonitsi saadetavaid linke või alla laadimast tarkvara (67%). Mullusest veidi enam on inimesi, kes teavitaksid pettusekahtluse korral oma panka (mullu 44%, tänavu 47%) politseid (mullu 32%, tänavu 38%). Seega võib järeldada, et pankade ja politseini ei jõua sugugi mitte kõik juhtumid, kus inimestelt raha välja petta on üritatud.

Uuring juhatab sisse teist korda toimuva Pangaliidu infokampaania «Ei, aitäh!», mille eesmärk on selgitada, kuidas tunda ära petukõned ja mitte jääda ilma oma rahast. Kampaania fookuses on enimlevinud telefonikelmuse liigid: kõned «pangast» ning investeerimispettused.