ÜLEVAADE ⟩ Saksamaa on end Vene energeetikasse sügavalt sisse mässinud

Saksamaa tuumajaamades kasutatav uraan impoditakse riiki samtui sisse. Foto: SASCHA STEINBACH/SCANPIX

Kuigi Saksamaa on valmis Vene kivisöest ja naftast loobuma, ütlevad Saksa poliitikud, et kiire loobumine Vene gaasist on teostamatu. Briti majandusleht The Economist analüüsis, kui sõltuv Saksamaa Venemaa energiakandjatest ikkagi tegelikult on.

Kui taastuvenergia kõrvale jätta, on Saksamaa ainus kodumaine energiaallikas pruunsüsi, mis moodustab umbes 9 protsenti riigi primaarenergia tarbimisest. Seetõttu imporditakse valdav enamus fossiilkütustest, mida riik põletab, sisse.

60 protsenti Saksamaa primaarenergia tarbimisest kaetakse gaasi ja naftaga. Mõlema energiakandja suurim tarnija on aga pikka aega olnud Venemaa. Ukraina sõja eel kattis Vene import umbes kolmandiku Saksamaa naftavajadusest. Söe puhul oli Vene energiakandjate osakaal umbes pool nõudlusest ning gaasi puhul isegi üle 50 protsendi.

Saksamaa sõltuvus Venemaast pärineb enam kui poole sajandi tagusest ajast. 1960. aastatel soovis tollase Lääne-Saksamaa rasketööstus tarbida odavamat energiat, mistõttu ühendati riik Nõukogude Liiduga gaasi tarnimiseks vajalike torustikega.

Majanduslikule huvile lisaks oli toetus toona olemas ka poliitilisel tasandil, kuna Lääne-Saksamaa valitsused soovisid rahustada poliitilisi suhteid Nõukogude võimuladvikuga. Hiljem on majandussidemeid laiendatud sildi all «Wandel durch Handel» (muutus läbi kaubanduse), mis tipnes Nord Stream 1 ja Nord Stream 2 gaasijuhtmete ehitamisega.

Sõda tõi muutuse

Pärast Ukraina sõda on Saksamaal hakatud aga Venemaa kivisütt ja naftat järk-järgult välja tõrjuma. Venemaalt tuleva Saksamaa naftaimpordi osatähtsus on sõja algusest saadik langenud 35 protsendilt kaheteistkümnele. Kivisöe import on langenud veel rohkem – 50 protsendilt kaheksani.

Samuti on valitsus alustanud Vene ettevõtetele kuuluva energiataristu arestimist. 4. aprillil võttis Saksamaa võrguregulaator üle Gazpromi tütarettevõttele kuulunud gaasihoidla. Praegu valmistatakse parlamendis ette seadust Vene suurima naftafirma Rosnefti rafineerimistehase sundvõõrandamiseks, mis senini Vene naftast kütuseid valmistab.

Samas on Euroopa suurim majandus jätkuvalt väga suures sõltuvuses Vene gaasist. Venemaa gaasiväljadelt tuleva toodangu osakaal Saksamaal on sõjast saati vähenenud 55 protsendilt 35-le, kuid seda suuresti hoopis Venemaa enda tegevuse tõttu. Edasine kärpimine oleks aga väga valus.

Esmane mure seisneb selles, et Saksamaa saab kogu oma gaasi torujuhtmete kaudu ja neil ei ole veel ühtegi töötavat terminali veeldatud maagaasi (LNG) importimiseks.

Aprilli keskel eraldas rahandusministeerium küll 2,5 miljardit eurot ujuvterminalide rentimiseks, mis loodetakse talvel ka tööle panna, kuid see pakub vaid osalist leevendust. 

Valitsusel on plaan kiirendada ka alaliste terminalide ehitamist, aga nende ehitamine võtab aastaid. Seni peab Saksamaa LNGd importima teiste riikide kaudu.

Teisalt on ka Saksamaa tööstus gaasipuuduse ja kõrgete energiahindade suhtes väga tundlik. Kuue juhtiva majandusuuringute instituudi analüüsi kohaselt tuleks Venemaa tarnete katkestamisel hilistalveks gaasi asuda normeerima.

Analüütikute hinnangul vähendaks Venemaa täielik energiaembargo riigi SKTd 2–6 protsenti. Võrdlusena, Covid-19 tingitud majanduslangus jäi Saksmaal 4,5 protsendi suuruseks. Seetõttu pooldab ka enamik sakslasi valitsuse lähenemisviisi võõrutada riik Vene gaasist järk-järgult.