Keskpanga otsuste tõlgendamisel on tähtis mõista kahte asja. Esiteks on keskpangal väga keeruline pidurdada kiiret hinnatõusu, mis tuleneb olulistest tõrgetest teatud teenuste või toodete pakkumisel. Siia kategooriasse mahub geopoliitilistel põhjustel kallinev gaasi hind ja tarneahelate probleemidest tulenevad hinnatõusud. Teiseks ei suuda keskpank hinnatõusu kõrgemate intressimäärade abil alla tuua väga kiiresti, vähemalt ilma sügavat majanduslangust põhjustamata. Tähtis on aga, et keskpank reageeriks muutunud majandusolukorrale piisavalt kiiresti ja püsiva hinnasurve korral kohendaks aegsasti oma poliitikat.
Seda oleme Euroopa Keskpanga nõukogus viimase poole aasta jooksul juba ka teinud, esialgu lõpetades võlakirjaostud ja nüüd tõstes jõuliselt intressimäärasid. Keskpanga edasised sammud sõltuvad uutest andmetest ja prognoosidest. Me mõistame, et need otsused tähendavad kallima laenuraha tõttu eeldatavasti aeglasemat majanduskasvu ning paraku ka loomata jäävaid ja kohati kaduvaid töökohti, aga püsivalt liigkiire hinnatõusu tagajärjed oleksid veelgi hullemad. Samas on tähtis mõista, et ka pärast keskpanga viimaseid otsuseid on intressimäärad laenuvõtjatele ajaloolises võrdluses jätkuvalt soodsad, eriti kui vaadata hinnatõusuga korrigeeritud nn reaalintressimäärasid.
Liigkiire hinnatõus on justkui eriti salakaval ja majanduse normaalset toimimist takistav maks, mille poolt ükski valija või poliitik ei ole hääletanud. Seejuures on see enamasti regressiivne maks, mida maksavad suhteliselt enam väiksema sissetulekuga inimesed, sest hinnatõusust kannatavad kõige rohkem just nemad.
Seda tasub endale teadvustada ka kõigil Eesti poliitikakujundajatel, eriti kuivõrd värskelt ametisse asunud valitsus on deklareerinud, et praegune koalitsioon makse ei tõsta. Keskpank on tegemas oma osa hinnatõusu pidurdamiseks, kuid euroala kiireima hinnatõusu kontrolli alla saamiseks on tähtis, et ühte sammu astuks ka eelarvepoliitika. Mõistagi on vaja praegu toetada majanduslikult kõige haavatavamaid inimesi kõrgete energiahindadega toimetulekul, ent tasub ka vaadata, et valitsus liiga ulatuslike riiklike kulutustega hinnatõusule lisahoogu ei anna, seeläbi justkui kogemata täiendavat «inflatsioonimaksu» kehtestades.