Karud ei kiirusta taanduma, nendega tuleb õppida elama

Karuturg ei näita kiiret lõppu, seetõttu peavad investorid sellega kohanema Foto: AP/Scanpix

Karuturuks nimetatakse langevat finantsturgu – kui hinnad on tipust kaotanud enam kui 20%. 2022. aasta esimene pool läheb ajalukku kui üks negatiivsemaid aasta alguspooli. Maailma aktsiaturud tervikuna küll poolaasta lõpu seisuga ametlikult karuturul ei olnud, kuid mitmed USA aktsiaindeksid olid juuni keskpaigas selle piiri läbinud. Nii 2008.–2009. aasta finantskriisi kui ka 2020. aasta pandeemiakriisi aegadel oli karuturg lühike ja taastumine kiire. Seekord ei pruugi nii minna, kommenteerib SEB Varahalduse fondijuht Endriko Võrklaev.

Finantsturgude ajaloost on teada mitmeid pikemaajalisi karuturge. USA aktsiaturul algas 2000. aastal pikem langusperiood ning näiteks Dow Jonesi indeks saavutas languseelse taseme alles 2006. aastal ehk kuus aastat hiljem (dividende arvesse võttes küll mõnevõrra varem). Jaapani Nikkei indeks saavutas ajaloolise tipptaseme 1989. aastal ja pole senini suutnud seda taset ületada. Dividende arvestamata kestaks seal justkui endiselt 32-aastane karuturg. Vaadates USA võlakirjaindekseid, siis äsja kogetud langusele pole võimalik viimase 30 aasta seest analoogi leida.

Praegused ajad on erakordsed. Kas see peaks panema meid mõtlema pensioni kogumise ja investeerimise mõttekuse üle? Kindlasti mitte. Jaapan on erakorraline näide, kus enne 1989. aastat oli toimunud maruline aktsiaturgude tõus ja seevastu on Jaapani stagnatsiooni aastatel investorite varad teistel turgudel reipalt kasvanud. Maailmas on alati piirkondi ja sektoreid, mis on karuturul, kuid maailmamajandus tervikuna on kriisidest hoolimata püsinud pikaajalisel kasvukursil ja väärtpaberiturud on olnud parim võimalus sellest kasvust osa saada.

Ka karuturul on võimalusi

Pensionikogumise 40–50-aastase perioodi kestel kogeme mitmeid buume, kriise ja stagneeruvaid turge, kuid ajalugu on näidanud, et kriisidest tullakse välja ja kriisid on osutunud uue raha investeerimise jaoks parimaks ajaks. Seetõttu on ka maailma parimateks peetavates pensionisüsteemides (näiteks Holland ja Taani) olulisel kohal kogumispension, mis tähendab aastakümnete vältel järk-järgult finantsturgudele investeerimist ja mitte sajaprotsendiliselt järgnevatelt põlvkondadelt ehk meie lastelt kogutavatele maksudele lootmist. Järkjärguline investeerimine tähendab, et väärtpabereid ostetakse nii turu kõrg- kui ka madalperioodidel ja välditakse nii kogu raha investeerimist vahetult enne mõne kriisi algust.

Ka karuturul on alati võimalusi, mis aitavad kas langust leevendada või isegi positiivseid tulemusi saavutada. Näiteks on minevikus karuturgudel paremini läinud esmatarbekaupade tootjatel, kommunaalteenuste osutajatel ning tervishoiusektoril. Need on tooted ja teenused, mida tarbijad vajavad ka raskematel aegadel ja seetõttu on selliste ettevõtete aktsiate hinnad stabiilsemad. Samuti on mõnedel karuturgudel positiivset tootlust näidanud turvalised valitsusvõlakirjad, sest langevad intressimäärad on toonud tõusvad võlakirjahinnad. Ehkki hetkel on keeruline näha intressimäärade langust ja rallit võlakirjaturgudel, tekib taktikalisi teenimisvõimalusi ka praegusel keerulisel ajal.

Punaste toonide seas on erandeid

Laiapõhjalised aktsiaturud kaotasid poolaastaga euros mõõdetuna 10–15%, eelmiste aastate lemmiklaps tehnoloogiasektor koguni 25%. Punaste toonide taustal on siiski üksikuid erandeid – ühena sellistest torkavad silma näiteks energiasektori aktsiad. Poolaastaga kallinesid energiasektori aktsiad üle 30%, juuni keskel enne korrektsiooni oli tõusuprotsent aasta algusest koguni +60%. Viidatud langusprotsendid tunduvad küll hirmsad, kuid ära ei tohi unustada maailma aktsiaturgude eelmise aasta 25–30% tõusu – võttes alguspunktiks eelmise, 2021. aasta alguse, on suuremad aktsiaturud endiselt mõõdukas plussis.

Võlakirjad pole aidanud

Kui aktsiaturgude mõistes pole –15% juurde jäävad langused midagi erilist, siis sel aastal pole kaitset pakkunud ka võlakirjad. Maailma võlakirjaturud on tervikuna aasta algusest langenud umbes 10% ja siin ei ole lohutuseks ka eelmise aasta tõusu. Võlakirjaturgude puhul on kokku sattunud mitu ebasoodsat tegurit – ülimadalal püsinud intressimäärad, mis alustasid kasvava inflatsiooni taustal järsku tõusu. Intressimäärade tõus aga tähendab olemasolevate võlakirjade hinnalangust, suurim negatiivne mõju on pikema tähtajaga võlakirjadele.

Tundub uskumatu, et kuidas saavad madala riskiga investeerimisvõimaluseks peetavad võlakirjad tuua investorile 10% miinust? Hoides võlakirja lõpptähtajani, saab investor oma väikese, kuid kindla positiivse tulu kätte (välja arvatud neil erandlikel juhtudel, kui võlakirju välja andnud ettevõte pankrotistub). Kui aga investor soovib seda võlakirja müüa enne lõpptähtaega, võib turuhind olla esialgsest ostuhinnast madalam. Pensionifondid on kohustatud kõiki portfelli investeeringuid igapäevaselt turu reaalsust arvestades ümber hindama ja nii need miinused madalama riskiga fondides tekivadki.