Sirje Niitra: kingi asemel ümbrik?

Sirje Niitra. Foto: Peeter Langovits

Raha kinkimine on moodi läinud. Paljudel juhtudel on see täiesti sobiv. Kui näiteks juubilar soovib endale paljude väikeste kingituste asemel üht suuremat – uut telerit, külmikut, pesumasinat või kas või soojamaareisi –, on see igati õigustatud. Ja kes meist poleks seda võimalust kasutanud?

Olen olnud pulmas, kus noorpaarile kingiti seitse seinakella – kaks neist ühesugused. Aga see oli sügaval nõukaajal ja siis tuli väikelinna poest osta seda, mis parasjagu müügile tulnud. Sel juhul olnuks raha kindlasti mõistlikum.

Müügil on koguni spetsiaalsed kaardid, kuhu saab eurod vahele pista ja õnnesoovi juurde kirjutada. Samas on mõni südamest tehtud kingitus, mis just sellele inimesele mõeldes valitud, siiski kuidagi soojem ja igal juhul personaalsem kui need ühtmoodi krabisevad rahasedelid. Veel parem, kui kink on oma kätega tehtud või kokku pandud. Sellest võimalusest ei tahaks ennast ilma jätta, öeldes sünnipäevale kutsutule kingisoovi kohta: «Ah, võib küll ümbrik olla!»

Kui aga soovist saada tähtpäevaks raha teatab varakult ette mõni seitsme- või kaheksa-aastane, kes veel kinnitab, et midagi muud ei soovi, mõjub see kuidagi võõrastavalt. Täiesti mõistetav, kui raha panevad trikiratta või rulluiskude kinkimiseks kokku lapse vanemad või vanavanemad, kuid ent seda küsitakse sõpradelt ehk teistelt lastelt, kes siis oma mõneeuroseid arglikult kokku kannavad, ei tundu see enam nii vahva.

Selle asemel et suure põnevusega kingikotte avada, hakkab see laps pärast pidu rahasummat kokku arvutama ja olenevalt kodusest kasvatusest sellega teiste ees kelkima, et vaat kui palju ma sain. Veel hullem, kui pidulisi hakatakse kingitud raha järgi omavahel võrdlema, et see andis nii palju, aga see hoopis vähe.

Usun, et lapsevanemal on raske otsustada, kui suure rahatähega ta oma võsukese sünnipäevale saadab. Ja võimalused on väga erinevad – mõnele on viis eurot vähe, teisele aga küllaltki palju. Ja kuhu jääb selle juures isetegemise ja -valimise ning kingi pakkimise rõõm?

Samas, ega vanemad jaksa tavaliselt igal aastal oma võsukesele uut ja uhkemat mobiili osta, aga kamba peale saab selle raha kokku küll. Iseasi, kas seda mänguasja, millega laps enamasti ei oska esialgu midagi mõistlikku pealegi hakata, ikka vaja on.

Selle looga ei taha ma öelda, et ärge raha kinkige, aga seda tahaks küll, et lapsevanemad, enne kui lubavad oma algklassis käival lapsel hakata sünnipäevaks korjandust tegema, hoolega järele mõtleksid, kas nad sellega mitte liiga varakult rahakultust ei tekita.