Endine Gazpromi tippjuht: katsed Vene naftale hinnalage seada võivad põruda
/nginx/o/2022/02/08/14353510t1ha469.jpg)
8. juuli 2022, 10:41
G7 riikide värske plaan Vene naftale hinnalagi saada näeb paberil küll hea välja, kuid praktikas on seda keeruline jõustada ning Venemaa sõjategevusele jääb mõju ilmselt lahjaks, leiab Carnegie Endowmenti analüütik, endine Gazprom Nefti tippjuht Sergei Vakulenko.
Vakulenko töötas kuni Venemaa-Ukraina sõja alguseni Gazprom Neftis strateegia ja jätkusuutlikkuse juhina, kuid alates veebruarist on LinkedIni konto andmetel ta karjäär «pausile pandud».
Alustuseks märgib Vakulenko, et nafta on ebatavaline kaup – selle hind on palju kõrgem kui lühiajalised tootmiskulud, kuid samas palju madalam kui keskmine kasutusväärtus tarbija jaoks. Samuti on hind nii tootjate kui tarbijate vaatest lühiperspektiivis mitteelastne. Sääraste faktorite tõttu on väga keeruline öelda, mis oleks nafta «õiglane hind», ja tegelikkuses kõigub hind 20–30 kuni 120–130 dollari vahel barreli kohta.
Vahel põhjustab sääraseid kõikumisi tootmise märgatav tõus või langus, vahel aga nõudluse järsk kukkumine, nagu 2008. aasta majanduskriisi või 2020. aasta koroonakriisi ajal. Hinda võib järsult muuta aga ka äkitselt tekkiv arusaam, et ühel poolel võrrandist on märgatav turujõud, nagu näitas Araabia naftaembargo 1973. aastal.
Püüd luua naftaostjate «kartelli»
Praegune G7 kava kujutab endast Vakulenko sõnul n-ö «ostjate kartelli». Tema hinnangul on lääneriikide koalitsioon taibanud, et Vene naftat pole võimalik piisavas mahus asendada. Tegelikult on seis veelgi hullem – praegune osaline embargo ajab hindu nii palju kõrgemaks, et Venemaa võib väiksema hulga nafta müügist teenida kokkuvõttes hoopis rohkem.
Samal ajal kurdavad arengumaad juba valjuhäälselt, et kõrged energiahinnad kahjustavad nende majandusi. Samuti on keeruline veenda suuri energiaimportijaid, nagu India ja Hiina embargoga liituma, kui ühelt poolt peaks nad muu päritoluga nafta eest oluliselt rohkem maksma ning teisalt oleks neil pidev kiusatus suhteliselt odavamat (allahinnatud) Vene naftat osta.
Samuti eeldab plaan mänguteoreetilisest vaatest, et venelased ise sellega kaasa tuleks. Vakulenko sõnul on Kremli loogika aga tavapärasest erinev – nad võivad olla rahul ka olukorraga, kus kõik pooled kaotavad, ja loobuda isegi minimaalse kasumi teenimisest.
Venemaa nõudlus valuuta järgi on langenud
Venemaal pole sanktsioonide tõttu ka varasemaga võrreldavat nõudlust dollarite ja eurode järgi, kuna terved välismaised kaubakategooriad on neile nii või naa kättesaamatud. Vakulenko meelest võib Venemaa vastusammuna kehtestada hoopis minimaalhinna, alla mille keeldutakse naftat Läänele müümast.
Lühiperspektiivis lükkaks selline samm hinnad üles ja Moskva võiks jääda lihtsalt ootele, kes «ostjate kartellist» esimesena murdub ja nende uksele koputama tuleb. Vakulenko märgib, et Venemaale pole vaja, et kõik lääneriigid naftat ostaks – piisab sellest, kui osa teeb seda suures mahus.
Analüütiku sõnul tuleb arvestada ka sellega, et mõte «ostjate kartellist» hirmutaks tõsiselt «müüjate kartelli» OPECit ja Saudi Araabiat, kes püüaks sellele kahtlemata vastu töötada – isegi kui nad kuulevad kinnitusi, et meede on suunatud vaid Venemaa vastu.
Vakulenko märgib, et G7 planeerijad on ilmselt olnud raskustes sunnimehhanismi leidmisega, mis paneks Venemaad hinnalage aktsepteerima, ja kokkuvõttes on jõutud vaid skeemini, kus nõudmisi eiravat Vene naftat transportivad laevad ei saaks enam lääneriikide firmadelt nõutavat kindlustust. Venemaa aga juba valmistub sääraseks võimaluseks, luues nii kodumaist kindlustussüsteemi kui ka otsides alternatiive Aasia firmadelt. Nii või naa hakkab detsembris kehtima üldine embargo Vene naftat vedavate tankerite kindlustamisele.
Samuti võib Kreml Vakulenko hinnangul hakata kasutama nn «Brežnevi pakikeste» taktikat, müües naftat küll odavalt, kuid kohustades ostjaid samal ajal ostma muid kaupu, mille hind on kunstlikult äärmiselt kõrgeks aetud. Kokkuvõttes leiab endine Gazpromi tippjuht, et G7 strateegid peaks plaani uuesti läbi mõtlema.