Emakeeleõpetajast Eesti rahvusvahelise äri teerajajaks

Elena Past. Foto: Karli Saul.

Aasta siis oli 1987, kui soomlaste Sadolini ja Eesti Kolhoosiehituse liitumise tulemusel sündis esimene Nõukogude ja Lääne vaheline äriühing. Viimasel kümnendil on ettevõte kandnud nime AkzoNobel Baltics ning kuulunud 1995. aastast maailma juhtiva värvide, pinnakattevahendite ja erikemikaalide tootja ridadesse.

Kui rahvusvaheline kontsern hõlmab 80 riigis ühtekokku 45 000 töötajat ning peakontor asub Amsterdamis, siis AkzoNobel Balticsi juhtkond toimetab Tallinnas, tootmisüksus asub Raplas, tütarettevõtted Leedus ja Lätis ning ärivarustus Ukrainas.

35. sünnipäeva tähistavat ettevõtet viimasel kuuel aastal juhatuse esimehena tüürinud Elena Past ütleb: «Mõistagi ei oska ma kirjeldada muutusi aastast 1987 tänapäeva. Üks on aga kindel: toonased ettevõtte juhid olid ajast ees nii mõttejulguse kui pealehakkamise poolest. Kuidas teisiti olnuks võimalik tõusta rahvusvahelise ettevõtluse teerajajaks Eestis?»

Kas oskate välja tuua 35 aasta suurima arengu tervikvaates?

Vaevalt keegi teab selle aja jooksul Eestis loodud, kuid uksed sulgenud ettevõtete arvu. 35 aastat saab valdkonna esirinnas püsida üksnes tootja, kus pidev areng ja enesetäiendamine DNA igiomane osa.

Tänases Euroopas, kus sarnaseid pinnakatteid tootvaid tehaseid mitmeid kümneid ja juba kontserni sisekonkurentsis vastu pidamine tõeline väljakutse, on AkzoNobel Baltics väga edukalt hakkama saanud.

Kas tõsiasjal, et AkzoNobel Baltics’i eelkäija on sõjajärgse aja esimene välispartneriga äriühing Eestis, on midagi enamat kui pelgalt ajalooline tähendus?

Iseseisva Eesti algusaastail nappis kõigil meil teadmisi, kuidas ettevõtted arenenud maailmas toimivad. Tänu partneritele Soomes, Rootsis ja mujal Euroopas avanes meie töötajatel hindamatu võimalus end harida ja koolitada ning saavutada kiire edu. Seega on pika rahvusvahelise ajaloo olulisimad väärtused meie inimeste omandatud teadmised ja oskused.

Õppimine ja pidev areng on AkzoNobeli töötajatele tänini ülioluline. Kogemus, kus igapäevaselt suheldakse ja koordineeritakse äritegevust vähemalt 10 riigi kolleegidega, annab keskmisest Eesti inimesest kordades parema arusaama erinevatest kultuuridest ja suhtlustavadest. Oskame mõista eri riikide ja valdkondade koostoimimise ulatust ja tähtsust suures organisatsioonis.

Inimest ümbritsev keskkond mõjutab ka ta enda maailmapilti ja tõekspidamisi. Kuulumine ühe jätkusuutlikuma tootmisettevõtte ridadesse on mõjutanud iga töötaja suhtumist teda ümbritsevasse.

Mis teeb Akzo kaubamärgi ja teenuse Eesti turul eriliseks?

Ilmselt on meie toodetes Sadolini, Pinotexi ja Hammerite kaubamärgid siinsel turul AkzoNobelist isegi tuntumad. Koos nende brändidega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Nii minu vanemad kui lapsed usuvad kvaliteeti, mis meie kaubamärkide taga peitub. Otsime pidevalt võimalusi muuta tooteid sobivamaks kaasaegsele tarbijale, kes hindab keskkonda ja innovatsiooni.

Kuidas suurkontsern toimib ja kas Baltikumis toimuv vajab Hollandi peakontoris pidevat põhjendamist?

Meie kliendid asuvad peamiselt Baltikumis ja Ukrainas. Konkurentsis püsimiseks tuleb olla klientidele lähedal ja mõista nende vajadusi. Samas tuleb oma turul innovatsiooni esirinnas püsimiseks kliente pidevalt koolitada ja valdkonna uuendustega kursis hoida. Suuremad muutused tuleb ikka peakontoriga kooskõlastada.

Kuidas toimib Ukraina üksus täna? Millisena näete Ukraina kui ühe peamise sihtturu tulevikku?

Ukrainas toimuv on kohutav! Oleme kogu sõjaaja püüdnud oma sealseid töötajaid kõigiti toetada, kuidas aga suudame. Ja see ei käi ainult meie inimeste kohta. AkzoNobel on Ukraina toetuseks annetanud väga erinevate kanalite kaudu. Kui terror ja vägivald ühel päeval peatub, ehk saame taas rääkida ka ärist Ukrainas.

Mis suunas on kliendi nõudmised muutunud? Kuidas tagate reaalsuses lubaduse «meie pakutav peab tagama kliendi ootuse»?

Eelkõige keskkonnasäästlikkust ja vastupidavust silmas pidades suurenevad ootused iga aastaga. Läheneme teemale aina laiemalt, jälgides, et kogu tootmisahel – alates tooraine tootmisest kuni tarbimiseni – oleks võimalikult loodustsäästev.

Jätkusuutlikkusele panustavad viimasel ajal vaat et kõik. Mida teeb AkzoNobel ses vallas teisiti?

Jätkusuutlikkus on tõesti moesõna, aga teisalt ka ühiskondlik ootus. AkzoNobel on juba aastaid panustanud väga palju ressurssi ja energiat nende võimete arendamisse. See puudutab nii partnerite valikut, materjale, tooteid kui ka töökeskkonda, soolist võrdõiguslikkust, tööohutust jne.

Meie tegevus pole jäänud laias ilmas märkamata, mille kinnituseks on tunnustus nii Euroopa top tööandjana kui hiljutine Terra Carta tunnistus. AkzoNobel on hinnatud ka valdkonna kõige jätkusuutlikumaks ettevõtteks.

Olete pikaajaliselt olnud Raplas asuva Sadolin Spordihoone peatoetaja. Millist tähendust omavad märksõnad «vastutustundlik tööandja» ja «kogukonna toetaja?» Kui palju on Rapla tehase sajakonna töötaja hulgas kohalikke ja kuidas väldite kaadrivoolavust?

Oleme maakonna üks suuremaid tööandjaid. Kui ettevõtte väärtused ja kultuur on sellised, mis kutsuvad meie ridadesse, ei ole kaadrivoolavus kuigi suur probleem. Kes kord meiega liitunud, jääb enamasti pikaks ajaks. Nii on see ka Tallinnas ning Lätis, Leedus ja Ukrainas. Peame oluliseks, et töötaja tunneks tööandja üle siirast uhkust. Erinevad kultuuri ja spordi toetusprojektid on osa loomulikust panusest keskkonda, kus elame ja töötame.

Samuti on AkzoNobel kauane ja laialdane Eesti kunsti toetaja. Miks?

Kunst seostub väga otseselt värvidega. «Värv kui kunst» on ka AkzoNobel’i kunstipreemia juhtlause. Kui toodad maailmatasemel värve, soovid klientidele võimaldada parimat, mida see maailm pakub. Me lihtsalt armastame kunsti ja värve kunstis!

Koostöö Eesti juhtivate kunstiinstitutsioonidega on kestnud üle 30 aasta. Üks eesmärk on alati olnud kunstialaste teadmiste tõstmine nii meie töötajate hulgas kui ühiskonnas tervikuna. Need projektid pakuvad kõigile osalejatele alati palju rõõmu ja vaheldust. Huvi kunsti ja värvimaailma saladuste vastu aitab meil olla paremad inimesed ja märgata ümbrust avarama pilguga.

Mida ütlete suurkontserni kohaliku üksuse juhina Eesti tööstus-, seadusandlus- või maksukeskkonna kohta?

Eestis ei ole palju tootmisettevõtteid, kes maailmaturul konkurentsis püsivad. Neid, kes suudavad, peaks riik märkama ja igati toetama – et tööstussektor koos oma teadmiste ja kogemustega välja ei sureks.

Näiteks Põhjamaades, kus tootmise sesoonsusega klimaatiliselt sarnased väljakutsed, on konkurentsis püsimisele palju mõeldud. Ettevõtteid toetatakse erinevate programmide kaudu. Eestis läheb riigi tugi pigem väike- ja keskmistele ettevõtetele. Kontserniettevõtted ülemäära tähelepanu ja toetust ei saa. Sageli ei hoomata, et kõige keerulisem on püsida konkurentsis kontsernisiseselt ja pidevalt tõestada, et just Rapla on tootmiseks kõige õigem koht.

Lõpetuseks isiklik küsimus: kuidas tunneb emakeele ja kirjanduse õpetaja haridusega naisterahvas end keemiatööstuses?

Tänan küsimast, hästi tunnen! Ja uhkelt. Meie võrratute inimeste, toodete ja Euroopa paremikku valitud töökeskkonnas kuidagi teisiti ei saagi tunda.

Arvan, et sugu ega esmane elukutse ei sega mul tänast tööd vastutustundlikult ja hästi teha. Paljud inimesed proovivad kätt erinevates ametites ja valdkondades. Õpime ju terve elu. Olen kulutanud kordades rohkem energiat enda harimisele valdkonnas, kus täna töötan, võrreldes emakeele õpetaja erialaga.