ANALÜÜS ⟩ Mis saab Venemaa naftatööstusest?

Päike Venemaa energiatööstuse taevas ähvardab loojuda. Foto: Martin Meissner/Scanpix

Planeedi gaasivarudest veerandit ja naftareservidest enam kui viit protsenti kontrolliv Venemaa on maailma energeetikas domineeriv jõud. Ukraina sõda ähvardab selle positsiooni aga kalevi alla pühkida, kirjutab Financial Times.

Venemaa energiasektoril on Vladimir Putini tekitatud kaose järel hulk probleeme. Esiteks on nende energiafirmade peamised välispartnerid BP, Shell ja ExxonMobil teatanud plaanist tegevus riigis kokku pakkida või seda juba teinud. Riigi naftavälju käitavad rahvusvahelised ettevõtted on lubanud, et ei tee enam Venemaa naftaväljadele uusi investeeringuid. Tagatipuks on ka paljud ostjad keeldunud Venemaa toornafta soetamisest, mistõttu on nn Uurali nafta barrel võrreldes Brentiga kärisenud juba üle 30-dollariseks.

Samas ei ole kõik ainult halvasti: gaasivood Euroopasse jätkuvad endiselt, energiakandjate hinnad on kõrged ja kuigi naftatootmine on vähenenud, ei ole see kokku kukkunud.

Financial Times (FT)  kirjutab aga, et isegi kui Venemaa energiaettevõtted suudavad tegevust jätkata, ähvardab kahanev eksporditurg, vähenenud juurdepääs rahvusvahelistele ekspertteadmistele ja vajadus teha miljardeid dollareid maksvaid taristuinvesteeringuid Aasia-suunalistesse ühendustesse viia sektori pikaajalisse langusse.

«Venemaa energiasektor võiks veel kasvada, kõik saaks suurepäraselt toimima, kuid sellega tegelemine ei paista neil lähitulevikus plaanis olevat,» ütles konsultatsioonifirma Mackenzie Venemaa nafta- ja gaasisektori ekspert Michael Moynihan.

Samas on Moynihan kindel, et Venemaa energiahiiud kokku ei varise. «Suured tegijad on enam kui võimelised tootmist säilitama,» ütles Moynihan. «Neil on suured naftaväljad ja nad saavad lisada uut tootmist.»

Wood Mackenzie analüütiku Eric Mielke sõnul sisenesid Venemaa nafta- ja gaasiettevõtted kriisi üldiselt üsna heas finantsseisus. Mielke sõnul teenivad Vene naftahiiud ajal, mil Uurali toornafta kaupleb Brentist 20–30 dollarit allpool, endiselt märkimisväärselt raha.

Heast finantspositsioonist kõneleb ka Venemaa riikliku naftahiiu Rosnefti 2021. aasta majandusaruanne, kus teatati aegade parimast puhaskasumist, 11,7 miljardit dollarit. Gaasitootja Gazpromi jaoks oli mullune aasta veelgi parem: rekordiliste gaasihindade tulemusena märgiti puhaskasumiks 29 miljardit dollarit.

Rosneftile kuuluv Priobskoje naftaväli Venemaal. Foto: Sergei Karpukhin

Nii Rosneft kui ka Gazprom on viimastel aastatel teinud suuri investeeringuid kodumaisesse nafta- ja gaasitööstusesse. Eriti pärast seda, kui Euroopa ja USA 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist Venemaale sanktsioonid kehtestasid. Nii oli Rosnefti naftaväljade haldamisega tegeleval ettevõttel 2020. aasta lõpuks 344 puurimisplatvormi, selgub nende aastaaruandest.

Kompetentsist jääb puudu

Samas kirjutab FT, et Venemaal puudub endal võimekus teha keerukamaid tehnilisi analüüse, mis on vajalikud uute naftareservuaaride arendamiseks. Eriti puudutab see kaugemaid alasid avamerel, näiteks Barentsi meres.

Vene ettevõtted suudavad paljusid seadmeid kopeerida, kuid nad ei saa kopeerida analüütikat, ütles Oxfordi energiauuringute instituudi Venemaa ekspert James Henderson.  Ta lisas, et seetõttu peaks suurprojektide, nagu Rosnefti Artika megaprojekt Vostok Oil, arendus aeglustuma.

Ka möödunud kuul Venemaa suuruselt teise naftafirma Lukoil presidendi kohalt lahkunud Vagit Alekperov ütles FT-le, et naftavälju käitavate rahvusvaheliste ettevõtete investeeringute peatamine tabab Venemaad suure löögina. Samas ei olevat see surmahoop. «[Venemaal] on tehnoloogiad hästi arenenud,» ütles ta Financial Timesile. «Muidugi tuleb ajakavasse mõningaid nihkeid, kuid üldiselt on Venemaa naftatööstusel potentsiaali normaalselt areneda.» 

Vaatamata Alekperovi sõnadele ei sõltu Vene energiatööstuse väljavaated ettevõtete suutlikkusest tootmist jätkata, vaid pigem sellest, kas nende tootele jätkub turgu, väidavad Lääne analüütikud.

Selles osas on asjad hapud, sest Euroopa Liidu liikmesriigid, kellele liikus 2021. aastal rohkem kui pool Venemaa toornafta ekspordist, on leppinud kokku, et lõpetavad aasta lõpuks nafta importimise merel ja loodavad gaasiostudest loobuda hiljemalt 2027. aastaks.

Mahud langevad

Pärast Ukrainale kallaletungi alanud Venemaa ekspordi boikoteerimine on juba hakanud naftatoodangut mõjutama. Analüütikafirma OilX, mis kasutab naftaväljade mõõtmiseks nii ametlikku statistikat kui ka satelliidipilte, avaldas, et Venemaa aprillikuine tootmine on keskmiselt 10,05 miljonit barrelit päevas – seda on vähem kui märtsis toodetud 11,01 miljonit päevast barrelit.

Venemaa rahandusminister Anton Siluanov hoiatas aprillis, et Venemaa naftatootmine võib sel aastal langeda 17 protsenti, mis tähendab umbes kaht miljonit barrelit päevas. Asepeaminister Aleksander Novak esitas optimistlikuma väljavaate, öeldes kodumaisele meediale, et päevane tootmine kasvas mais 200 000 kuni 300 000 barrelit ja et tema ootab tootmise taastumist ka juunis.

Venemaa naftatööstuse suurim lootus on suunata varem Euroopasse saadetud tarned mujale. «Kui eemaldate Venemaa Euroopa turult, ilmub see toornafta lihtsalt Indiasse, Hiinasse ja teistesse riikidesse,» ütles Venemaa riikliku energiajulgeoleku fondi juht Konstantin Simonov FT-le.

Osaliselt on see ka tõsi, sest India on sõja algusest saadik märkimisväärselt suurendanud Venemaa meretranspordiga toornafta importi. Samuti oodatakse Hiina impordi kasvamist, sest riigi suurlinnad väljuvad viimasest Covid-19 sulgemislainest.

Kuid energiavoogude ümbersuunamine Euroopast Aasiasse on keeruline. Kogu ekspordi meritsi liikumiseks ei ole piisavalt laevandusvõimsust. Kui EL ja Ühendkuningriik keelavad Venemaa toornafta vedavate laevade kindlustamise, nagu on räägitud, muutub see transpordiviis veelgi piiratumaks.

«Venemaal pole võimatu suunata tarned Hiinasse, kuid see läheb neile kulukaks,» ütles Moynihan ja lisas, et Hiinal pole ka huvi aidata uue torujuhtmega seotud taristu kulusid katta.

LNG-le üleminek on raske

Kui toornaftat saab veel ümber suunata, siis eriti keeruliseks ähvardab olukord kujuneda Gazpromi jaoks, sest peaaegu kõik tema toruühendused on suunatud Euroopasse ning puudub torujuhe, mis ühendaks riigi lääneosas asuvaid peamisi tootmispiirkondi Ida-Venemaa ja Hiinaga.

Venemaa sõlmis küll veebruaris 30-aastase gaasitarnete lepingu Hiinasse 2600 kilomeetri pikkuse torujuhtme kaudu, mis ühendab Jamali poolsaare gaasimaardlaid Hiinaga Mongoolia kaudu, kuid seda juhet pole veel valmis ehitatud.

Alternatiivse võimalusena võiks Gazprom hakata suures mahus LNGd tootma, et seda meritsi transportida. Kuid Venemaa ambitsioon kindlustada 20 protsenti ülemaailmsest veeldatud maagaasi (LNG) toodangust, suurendades tänast 30 miljoni tonnist toodangut 2035. aastaks vähemalt 120 miljoni tonnini, on saanud ka suure obaduse.

Seda põhjusel, et Euroopa sanktsioonid keelavad gaasi veeldamiseks vajalike seadmete ja tehnoloogiate tarnimise. James Hendersoni sõnul võtab Euroopa LNG-tehnoloogia asendamine kohaliku oskusteabega aastaid. «Venemaa veeldatud maagaasi strateegia tulevik on tõsise kahtluse all.»