Erik Roose: raamatupidajate diktatuur

Postimehe peadirektor Erik Roose. Foto: Peeter Langovits

Iga päev sellele ei mõtle, aga ilmselt tasub nõustuda, et äri ja ettevõtlus on looming. Mõtleme firmadele nagu Apple, Starbucks, Ferrari või lähemalt – Kalev, Sangar, Skype – ilma hea loomingulise pooleta ei saa firma olla püsivalt edukas ja jätkusuutlik.

Tugev ettevõte peab tulema pidevalt välja uute ideedega, olema innovatiivne, kui soovite. On üks erand ja see on monopol. Eesti Energiat või Tallinna Vett ei saa liigses loomingulises ju süüdistada. See ei sega neid muidugi olemast äriliselt väga edukad.

Kui asjale veidi laiemalt läheneda, siis kehtib sama tegelikult ka riikide kohta. Peab suutma pidevalt sõnastada uusi eesmärke, olema edukas tihedas konkurentsis inimeste, investeeringute, ideede osas.

Firmadega on nii, et raamatupidajad on iga ettevõtte eluline lüli, millest sõltub, kas äri on korralikult juhitud ja numbrid klapivad ning aasta lõpuks saavad kõik huvilised – töötajad, omanikud, maksuamet ja omavalitsus oma pajuki kätte. Samas ei tule ükski terve mõistusega aktsionär selle peale, et eeldada raamatupidajalt ideede genereerimist. Isegi termin «loominguline raamatupidamine» on ühemõtteliselt halva varjundiga ja riigi tasandil vastavad sellele hellenite parimad traditsioonid. Elik siis Kreeka riigijuhtimise stiil.

Seega võiks öelda, et aus raamatupidamine loeb olemasolevat raha (ning väga soovitavalt ei varasta mingit osa lugemise käigus ära), kuid ideed, kuidas uut väärtust või lisaraha luua, tulevad kelleltki loominguliselt inimeselt, äriidee omanikult, vastava ala fanaatikult.

Kui me räägime meie oma Eesti riigist, siis tundub mulle, et oleme riigi aktsionäride koosolekul teinud selle vea, et valinud kõrgemateks täitevametnikeks raamatupidajad, sest just see selgitab mõneski osas paljusid probleeme. Ka rahva ja valitsuse vahelist kimbatust suhtlemisel. Sest mõlemad räägivad enda arust siiralt oma juttu, aga ühisosa leidmine läheb üha vaevalisemalt. Ometi on see tupik tegelikult ennustatav, sest kriitikale uute ideede ja väärtuspõhisema poliitika puudumise kohta vastavad meie pearaamatupidajad, et bilanss on ju puhas ja kasumiaruanne kenam kui konkurentidel.

Aga mina küsin – milline on strateegia, et Eesti oleks nähtavas tulevikus rikkam, õnnelikum ning mis peaasi – ahvatlevam koht elamiseks. Sellele tuleb vastus – eee...äää, meil pole suurt võlga.

Nõrk, härrased, nõrk!

Maksupoliitika mantra hakkab vesiseks jääma. Vaja on hoopis loovamat agendat.
Valitsejad võiksid vaadata, kuidas said sõjast laastatud Jaapanist, Koreast ja Saksamaast praegused tegijad. Või mida teevad hollandlased, taanlased, rootslased teisiti.
Praegune ainus ärimudel paistab olevat idee, et Euroopa kapitalistid koliksid mõned oma vanad tööstuspingid Tallinna ringtee äärde, lootuses, et Hiinasse on kaugem kolida.
Aga kes neil pinkidel tööle hakkab, kui kogu tööjõud Iirimaal kalkuneid kitkub või Soomes saunu koristab?

Selles valguses ei pane isegi imestama, et õpetajate palgatõusuks raha pole. Eks oma kaevu kaevamine ongi tülikas, lihtsam on naabrite juurest vett tassida. Jama on muidugi, et püksisääred on pidevalt märjad ja külmaga kipub asi jäässe minema.

Tagasi tulles lahenduste juurde – rikkaks ja õnnelikuks ei saa kohe, sellega tuleb alles vaeva nägema hakata, aga ideed ja strateegiad tuleks nüüd küll ruttu letti lüüa, muidu pole sellest maarahva asjast head nahka loota.