Ahvenamaa – pannkoogid ja tuhat tühja saart

Ajaloolise koge koopia kunagises sadamakohas. Foto: Endel Apsalon

Ahvenamaa pole eestlastele ammu enam tundmatu maa – sajad, kui mitte tuhanded inimesed on seal käinud nii reisikorraldajate kaudu kui omal käel.

Ahvenamaale on lihtne minna, sest peasaarele pääseb otse Tallinna–Stockholmi laevaga. Ainus, mis otsetee ebamugavaks muudab, on kellaaeg – Tallinnast startides on laev Mariehamnis varahommikul ja tagasi saab sõita pärast südaööd.

Kõige mõistlikum oleks minna Ahvenamaad avastama praamiga üle väikeste saarte. Sellekski on kaks varianti – lõunapoolne marsruut kulgeb Turu saarestikust üle Kökari, põhjapoolne piki omaaegset postiteed Kustavist üle Brändö ja Kumlinge.

Tuhanded tühjad saared
Ahvenamaa – see on kokku enam kui 6500 saart, millest elatakse umbes 60-l. Nii nagu igal pool mujal kipuvad inimesed keskustesse kolima, on ka siin probleem, et asustatud saarte arv väheneb ja inimesed kolivad peasaarele või siis hoopis mandrile. Ahvenamaa rootsikeelse ja -meelse kultuuritausta tõttu kiputakse Rootsit Soomele eelistama.

Ahvenamaa saarestikku Stockholmi skääridega võrreldes on erinevus selles, et kui laevaga Stockholmi sisse sõites näeb harva saarekest, millel poleks suvilat, siis Ahvenamaal on paljud saared-laiud tühjad. Põhjus on lihtne. Kuna Ahvenamaal ei saa kohaliku kodakondsuseta (hembygdsrätt) maad omada, ei saa ka rikkad soomlased, rootslased ega sakslased saarekesi suvilaid täis ehitada. 

Vaatamata saarterohkusele on Ahvenamaal kõik lähedal, vähemalt peasaarel, mida ahvenamaalased ka Ahvenamaa mandriks nimetavad. Poolsada kilomeetrit on juba väga pikk vahemaa ning see ulatub peaaegu ühest saare otsast teise. Sellepärast on Ahvenamaal liikumiseks sobiv jalgratas. Suvisel ajal on käigus ka jalgrattapraamid, mis säästavad tüütust edasi-tagasi sõidust.

Teed ise on saarel head ja tänu teede ehituseks kasutatavale rabakivigraniidile on need punast värvi. Kui juba rääkida liikluskultuurist, siis Ahvenamaal peab arvestama, et kohalikud ei armasta väljaspool linna suunda näidata – inimesed tunnevad üksteist ja teavad nagunii, millisesse õue keegi keerab.   

Erakätes kalaveed
Ahvenamaal ei ole uhkeid atraktsioone ja neid sinna otsima ei mindagi. Atraktsioonide asemel minnakse nautima loodust, vaikust ja rahu. Saare loodus ei paku võimsaid mägesid, koskesid ega fjorde, kuid siinsed punased rabakivikaljud, mille pragudesse püüavad juuri ajada jändrikud männid, vallutavad iga siiasattunu südame.

Eriti nende, kes võtavad Kökarilt ette paadiretke omapärasele Källskäri saarele, mis olevat andnud Tove Janssonile inspiratsiooni Muumi-raamatute kirjutamiseks.

Kaljude kõrval on Ahvenamaale iseloomulikud lahesopid oma paadikuuridega, saari ühendavad sillad, mis tekitavad kohati tunde nagu sõidaks vee kohal, punased traditsioonilised majad ja meiupuud külakeskustes, omapärased õunapuuaiad.  

Päikesest soojaks köetud kaljul päikeseloojangut vaadates või paadiga merele kala püüdma minnes on idüll täielik.    

Kalale minnes tasub aga meeles pidada, et kalaveed saare ümber on eraveed ja lanti loopima minnes tuleb osta kalastuskaart. Neid müüakse nii majutuskohtades kui kohalikes poodides. Mõned omanikud ei lasegi oma vetesse omapäi püüdma, vaid minna saab ainult koos kalastusgiidiga.
Üks, mis veel Ahvenamaale omane, on vaated.

Parimaid vaateid saab nautida Uffe på bergeti nimelise kohviku vaatetornist Godby lähedal või siis Geta mäe turvalisest vaatetornist, mille on projekteerinud Ahvenamaa kuulsaim arhitekt Lars Sonck. Mees, kes on projekteerinud ka Mariehamni kiriku.

Eriku vangitorn
Mariehamnis olles tasub võtta ette teekond veetorni mäele. Eriti uhke on sealt jälgida, kuidas Silja ja Vikingline’i laevad üksteise järel sadamasse manööverdavad.   
Ahvenamaalased peavad lugu oma ajaloost. Üles on ehitatud nii kiviaja- kui ka viikingikülasid. Viimastes korraldatakse igal aastal juuli lõpus viikingipäevi, kuhu tulevad huvilised mitmelt poolt Euroopast.

Kel vähegi jaksu, võiks ronida Ahvenamaa suurimale, Borgboda muinaslinnusele. Kuigi vanast linnusest pole peale müürijupi midagi säilinud, tervitavad seal tulijat lustakad puukujud. 

Ahvenamaa maastikupilti kuuluvad keskaegsed kirikud, millest üheks paremini säilinud interjööriga kirikuks peetakse Finnströmi. Kumlinge saarele sattudes peaks kindlasti kasutama võimalust külastada sealset uhkete seinamaalingutega Püha Anna kirikut.

Omapärane on ainus säilinud keskaegne kabel Lemböte. Kiviväljaga ümbritsetud tillukese lihtsa kabeli juurde pääsemiseks tuleb kõigepealt mäkke ronida. Lemböte kabel on üks paik, mida kirjeldatakse varaseimas, Taani munkade poolt kirja pandud meretee kirjelduses Taanist Tallinnani.
Ainus keskaegne linnus saarel on Kastelholmi linnus, kus Rootsi kuningas Johan III hoidis vangis oma venda Erik XIV.  

Kohe kindluse kõrval asub Jan Karls­gårdeni vabaõhumuuseum, mis on külastajatele tasuta. Meie vabaõhumuuseumiga võrreldes on tegemist väikese muuseumiga – sinna on üles ehitatud vaid üks talukompleks. Kuid sinna on kokku toodud kõikvõimalikud hooned, mis ühe talu juurde kuuluda võisid, alates sepikojast ja saunast, paadikuuridest ja aitadest kuni mitmete aitade-tallide-lautadeni välja.

Tüüpiline poolkorrusega Ahvenamaa talu peahoone meenutab pigem väikest mõisa peahoonet, eriti kui piiluda maalitud seintega pidulikku kambrisse. Kööktoas, kus möödus igapäevane elu, näeb vahvaid voodeid. Ahvenamaa voodid on tavaliselt lühikesed, sest magati poolistuli ja suure pere puhul magati mitmel korrusel, mitmekesi voodis.

Üks koht, mida Ahvenamaal kindlasti külastama peaks, on Bomarsundi kindluse varemed. 19. sajandil venelaste ehitatud kindlus on suurim ehitis, mis saarel üldse kunagi rajatud. Paraku ei suutnud kindlus, mille ehitamiseks kulus ligi 30 aastat, prantslastele ja inglastele kauem vastu panna kui kolm päeva. Nüüd on võimsast ehitisest alles vaid müürid, kuid kindluse omaaegsest väljanägemisest annavad aimu infostendid.

Ahvenamaa postmark
Bomarsundiga samast ajastust on Eckerö postimaja, mis Ahvenamaa muidu madalate ja puidust hoonete kõrvale sobitub nagu sea selga sadul. Suviti on postimajas kohalike kunstnike põnevad näitused. Et aru saada, kuidas enam kui 300 aasta jooksul liikus post Stockholmist üle Ahvenamaa Soome, tuleks sisse astuda postimuuseumisse. Eriti mõtlemapanevad on lood postitalupoegadest, kes väikeste paatidega posti üle Ahvenamaa mere vedasid.

Ja mis posti puudutab, siis Ahvenamaal olles tasub teele saata kiri või postkaart, sest saarel on oma postisüsteem ja oma postmark. 

Tuhande pärna linn
Ahvenamaa pealinn on Mariehamn – 1861. aastal asutatud linna kutsutakse hellitavalt ka tuhande pärna linnaks. Suvel on Mariehamnis melu nagu igas teises suvituslinnas, kuid sügise saabudes võib ka reede õhtul mööda Esplanaadi jalutada nii, et ühtegi inimest vastu ei tule.

Mariehamnis on lihtne liikuda, linna üks peamisi tuiksooni on ligi kilomeetri pikkune Esplanaad, mis ühendab Ida- ja Läänesadamat. Suvel on külalissadamad nii tihedalt paate täis, et vaba kohta on raske leida. Idasadama ümbrusesse jääb ka Mariehamni keskus oma söögikohtade, kaupluste ja valitsushoonetega.

Mariehamni sümboliks võib julgelt nimetada neljamastilist ookeanipurjekat Pommern, millega veeti vilja Austraaliast Inglismaale. Võib vaid ette kujutada, milline võis välja näha Mariehamni sadam 1920.-30. aastatel, mil see oli maailma suurim purjelaevade kodusadam.

Peamine süüdlane selles oli reeder Gustav Erikson, kes kasutades ära aurulaevade kasutuselevõtu tõttu langenud purjelaevade hinda, neid kokku hakkas ostma. Nüüd on Pommern muuseumilaev, mida tasub külastada ka neil, kes merenduse vastu suuremat huvi ei tunne.  

Nagu öeldud, on Mariehamn saarestiku ainus linn, kus söögikohad ja toidupoed on kauem lahti ka talvisel ajal. Külades on üsna tavaline, et poed suletakse ka suvel juba kella 16-17 paiku.
Samuti asub Mariehamnis saarestiku ainus kanget alkoholi müüv Alko pood. Sinna tasub sisse astuda ka siis, kui pole ostuplaani. Nimelt on see ainus koht saarel, kus müüakse kohapeal toodetud kangeid jooke: kalvadosega sarnast Ålvadosi, rummi Kobba Libre, õuna- ja kirsilikööri. Nende jookide puhul tasub vaadata juba ainuüksi pudelit, millele tšehhi klaasipuhujad on vastavalt joogile sisse puhunud põdra pea, õuna või kirsikobara. Muidugi võib neid jooke ka suveniiriks kaasa osta, kuid sageli viib hinna nägemine ostusoovi – liköörid maksavad üle 60 euro pudel, Ålvados aga üle 100 euro.

Kohalik õlu ja magus leib
Kohalikust toodangust tasub proovida peasaare väikeses pruulikojas toodetud Stallhageni õlut, kohalikku magusat musta leiba, Ahvenamaa sinepit ja juustu. Söögikohtades tuleks aga ühe lõunasöögina proovida kalasuppi ja pannkooki.

Ahvenamaa pannkook ei sarnane kuskilt otsast meile tuttava pannkoogiga, tegemist on ahjuplaadil küpsetatud koogiga, mida süüakse vahukoore ja moosiga või paksu kompotiga. Kusjuures siingi on kaks koolkonda – ühed teevad kooki riisist, teised mannast.

Ahvenamaale minnes on kõige loomulikum broneerida endale ööbimine mõnes kämpingumajas – neid on nii lihtsamaid kui uhkemaid. Kuigi saarestikus on kokku üle 6000 kämpingumaja, võib kõrghooajal – juulis – olla soovitud majutuse saamine keeruline.

Ja muidugi on üks põhjus veel, miks Ahvenamaale minna – sealsed inimesed. Ahvenamaalased on sõbralikud ja külalislahked, kuid ka uhked oma rahva ja maa üle. Nad lehvitavad uhkusega oma lippu ja sõidavad oma registreerimismärgiga autodega. 

Võõrale võib vahel jääda mulje, et ahvenamaalased on ülbed ega taha soome keelt rääkida. See pole kaugeltki nii, paljud lihtsalt ei oska seda. Tundub uskumatu, et Soome Vabariigi koosseisus oleva Ahvenamaa elanik ei oska riigikeelt, aga nii see on, sest Ahvenamaa eristaatuse tõttu on sealsetes koolides soome keele õppimine vabatahtlik.

Rootsikeelse Ahvenamaa eristaatus Soome riigis pole nende endi välja mõeldud ega kaubeldud, vaid see on Rahvaste Liidu pakutud lahendus. Vaatamata riiklikule kuuluvusele elavad ahvenamaalased rohkem rootsi kultuuriruumis – kuulates rootsi muusikat ja vaadates Rootsis toodetud teleprogramme. 

Ahvenamaa ongi nagu riik riigis – neil on oma parlament, valitsus ja kodakondsuski. Tänu sellele, et Ahvenamaa erinevalt Soomest ei kuulu Euroopa Liidu maksuruumi, peatuvad kõik Helsingist või Tallinnast Stockholmi suunduvad laevad Mariehamni sadamas. See aga omakorda on teinud Ahvenamaa avastamise meile lihtsaks.

Ahvenamaa

• 1580 km², 28 100 elanikku
• Saarestikus enam kui 6500
saart
• Omavalitsuslik üksus Soome koosseisus, mis ei kuulu euroliidu maksuruumi
• Ametlik keel on rootsi keel
• Ahvenamaal on oma kodakondsus, parlament ja valitsus