Swedbanki Balti panganduse juht Birgitte Bonnesen on veendunud, et pank suudab kohaneda iga raskusega, mille aina ebakindlamaks muutuv majanduskliima teele ette viskab.
Birgitte Bonnesen: Eesti, Läti ja Leedu pangad on tugevamad kui iialgi varem
Teiega intervjuu tegemise aja leidmine osutus üpris suureks väljakutseks. Kui tihti te töö pärast üldse Eestis käima peate?
(Pöördub kõrvalistuva Swedbank Eesti juhi Priit Perensi poole.) Kui tihti ma siin käin? Iga teine nädal? Jah, vist niipalju.
Kui kaua te panganduses töötanud olete?
1992. aastast.
Kas on olnud raske töötada sektoris, mida tavaliselt juhivad mehed?
Teate, ma arvan, et kui panku vaadata, siis naistöötajate osakaal kogu töötajaskonnast on päris suur.
Nii et see pole teile kunagi probleemiks olnud?
Nii ma ei ütleks. Asi pole selles, et ma näeksin seda kui meeste poolt domineeritud tööstust. Ma arvan, et kui siin kontoris ükskõik millisele korrusele minna, on näha, et mehed pole pangas ülekaalus. Võib-olla juhtivtasandil see nii on, aga kui panka tervikuna vaadata, on see pigem meeste ja naiste tervik.
Ma arvan, et selline üldine nägemus tuleb sellest, et mehed on juhtival kohal. Aga jällegi, kui vaadata meie grupi juhatust, kus ma samuti olen, on naiste-meeste osakaal 50:50.
Sookvootide pärast?
Ei, kvoodisüsteemi Rootsis pole.
Olete nüüdseks Balti panganduse juhina töötanud kuus kuud. Mis on selle aja jooksul olnud kõige pakilisemad probleemid?
Ma ei nimetaks neid probleemideks, vaid pigem proovikivideks. Kui ma selle töökoha sain, näitasid Balti riigid, ja mitte ainult Balti, vaid ka Euroopa riigid, väga tugevaid kasvunumbreid.
Ent siis tuli suvi. Kui ma 15. augustil ametisse asusin, hakkas Euroopa täpselt vastupidises suunas liikuma ning siis me taipasime, või õigemini Euroopa taipas, et Kreekas on tõsised probleemid. Ümberringi toimuv mõjutab tohutult Balti riike, mistõttu muutsime ka oma prognoose.
Meie esimene väljakutse oli aru saada, mida Kreeka raskused ja sellest tulenev ebakindlus meie ärile tähendab. Kui tohin veel sel teemal jätkata, siis ma arvan, et makromajanduse olukorraga kohanemine on meie panga üks tugevamaid külgi. Ma arvan, et see, et pank on läbi tulnud kriisist, on andnud meile võime kohaneda muutustega.
Kas Euroopa kukub majanduslangusse?
See on väga raske küsimus. Meie prognoos ütleb, et 50-protsendilise tõenäosusega tuleb väga väikese kasvuga tagasihoidlik aeg, kuid ilma otsese languseta.
Kui meie makroanalüütikutega rääkida, siis nad kõik nõustuvad, et praeguses seisus on väga keeruline tulevikuprognoose teha, sest nagu isegi näete, suudame ennustada väikest kasvu vaid 50-protsendilise tõenäosusega. Mis on suhteliselt madal.
Teine stsenaarium ütleb, et 40-protsendilise tõenäosusega tuleb kerge langus ja ülejäänud kümme ütlevad, et… kõik lendab õhku. See on aga väga ebatõenäoline.
Milliseid korraldusi te selles muutunud maailmas oma alluvatele jagasite, et uues keskkonnas toime tulla?
Korraldusi… ma arvan, et ma korraldusi ei jaganud. Mida ette võtsime: arutasime grupi erinevate riikide pangajuhtidega, mida see kõik meie äri jaoks tähendab. Joonistasime uusi stsenaariume ja tegime seda üpris kiiresti. Arutasime läbi, mis juhtub, kui Euroopa kukub langusesse. Me olime nende probleemide kallal juba väga varakult.
Meil oli palju koosolekuid teemal, mida uus «normaalsus» tähendab, turul, mis pole enam nii volatiilne.
Praeguseks on olukord muutunud selliseks, et kohandume iga päev uue olukorraga, sest ei saa enam loota, et tulevikus on kasv kümneprotsendiline ning kasumlikkus tõuseb lakke. Ega muud polegi, kui peame hindama kulusid, efektiivsust ja kõiki muid tegureid.
Swedbankil olid hiljuti suured probleemid Lätis: inimesed võtsid hüsteeriliselt oma raha välja. Kas selle põhjus on teada?
Ei ole teada. See oli väga raske teema. Jätsime sellega tegelemise politseile. Me ei aruta meedias stsenaariume, mida politsei analüüsib juhtumi põhjuste kohta. Meil pole lõplikku vastust.
Läti juhtum oli väga kahetsusväärne ja irooniline. Asja iroonia on selles, et oleme kõige tugevam pank Lätis, kõige paremini kapitaliseeritud.
Standard & Poor’s oli just meie reitingut tõstnud. Kogu sündmus oli nii absurdne. Ainuke asi, mida me teha saime, oli veenduda, et kontorid oleksid avatud ja sularahaautomaadid raha täis, et inimesed saaksid oma raha kätte.
Kas oskate öelda, mis selle juhtumi tagajärjed Swedbankile on?
Kokkuvõttes on need marginaalsed, sest peaaegu kogu raha tuli meile üpris kiiresti tagasi. Kohalikud firmad tunnevad meid ning raha võtsid välja eraisikud. Ja see tuli tagasi päris kiirelt.
Swedbank avalikustas hiljuti mullused majandustulemused. Millise riigi pangaga te eriti rahule jäite?
(Naerab.) Ma arvan, et kõikide riikidega. Kui arvestada, millest nad alustasid ning mis vahepeal on toimunud, siis nad on igas riigis sellest kriisist välja tulles täiesti uue taseme saavutanud. Meil on kõikides riikides väga hästi läinud.
Swedbank Eesti kasum kasvas mullu 143 protsenti 190 miljoni euroni. Paljud inimesed näevad seda märgina, et panga teenustasud on liiga kõrged. Kas kavatsete teenustasusid langetada?
Kui võtta arvesse, et pank on kriisist läbi tulnud, miinusest plussi, siis kasvuprotsent on sel juhul alati kõrge.
Kuidas on majanduskriis laenuraha kättesaadavust ja laenude hinda mõjutanud?
Nagu te kindlasti kursis olete, on pankadele kehtestatud rangemad kapitalinõuded. See muudab laenuraha kallimaks.
Swedbank vastab juba praegu 2015. aastal jõustuvale kapitalinõuete raamistikule Basel III. Mida paremini suudame seda investoritele selgitada, seda odavamalt me end rahastada saame. Ja see võib omakorda tähendada, et me ei ole, erinevalt oma konkurentidest, sunnitud ka oma väljalaenatava raha hinda tõstma.
Mis on teie ootused Balti riikides?
Minu isiklik ootus on olla neis riikides juhtiv pank. Et me jääksime selleks edasi. Ja kuidas me selle saavutame?
Selleks peame võitma oma klientide usalduse, iga päev. See ei seisne vaid tehnilistes lahendustes, et mida internetipangas kõike teha saab, vaid selles, kuidas me kliendiga suhtleme. Me istume maha ja räägime, et teaksime klientide finantsolukorda täielikult. Nii võidetakse usaldust, ebavajalikke laene pähe määrides seda ei saavuta.
Eestis tekitas palju kõneainet kontorite sulgemine ja sularahaautomaatide äraviimine. Kas see toimub ka teistes Balti riikides?
Ma ei tea, kas mõtlete seda «diskussiooni» või infrastruktuuri kohandamist? Viimane toimub kõigis riikides.
Me oleme nagu iga teine firma. Kui kliente piisavalt pole, ei saa ka infrastruktuuri omada. See pole aga ühepoolne – võib-olla avame kontori kuskil mujal, kus on rohkem kliente. Me peegeldame tegelikult ühiskonda. On ju kohad, kust inimesed ära kolivad ja me peame sellega kohanduma. Lähtume äri põhireeglitest: kui pole piisavalt palju inimesi, kes piima ostaksid, ei saa me ka piimapoodi terve päev lahti hoida.
Swedbank on teatanud otsusest koondada 600 inimest. Kui palju neist Baltimaadest minema peavad ning kui palju konkreetselt Eestist?
Balti riikidest läheb alla poole neist. Ja kõikidele neile on seda juba öeldud.
Eestist seega umbes sada?
Ei, ma arvan, et vähem. See pole seotud vaid töökohtade vähendamisega, vaid ka loomuliku inimeste liikumisega. Seda võib ajas tagasi vaadates palju näha: osa inimesi lähevad, teised tulevad.
Me oleme näiteks rahvusvaheliste maksete üksuse Leetu viinud, arvete osakonna Lätti ning uurime ka võimalusi millegi Eestisse toomiseks. Seega pole ainult inimestest vabanemine, vaid ümberjaotamine. Muide, Eestis möödunud aastal inimeste arv kasvas.
Teatasite samuti, et ei laena raha Euroopa Keskpangast, mis seda soodsatel tingimustel pakub. Miks?
Meil pole seda praegu vaja. Me oleme peaaegu täielikult rahastatud.
Moody’s teatas 15. veebruaril, et võib langetada 114 finantsasutuse reitingut, teiste seas SEB, Nordea ja Swedbank. Kuidas see teid mõjutaks, kui nii juhtuks?
Ma arvan, et see oleks väga veider, kui nad seda teeksid, sest Standard & Poor’s alles tõstis meie reitingut.
Kui see oleks juhtunud paari aasta eest, oleks see tõenäoliselt suurendanud meie laenukulusid. Aga praegu, mil me oleme suutnud tekitada investorites kindlust, sel erilist mõju pole. Oleksin üllatunud, kui see meid väga negatiivselt mõjutaks.
Swedbankil oli raha kinni ka kurikuulsas Lehman Brothersis, kuidas te selle kätte saite?
Me ütlesime, et meil oli raha Lehmanis, kuid tõsiasi on, et see oli Lehmani loodud instrument. Meie raha ei olnud otseselt Lehmanis kinni. Läksime ja võtsime need varad üle. Selleks oli kinnisvara USAs.
Meil oli juba natuke enne Lehmani kokku kukkumist arusaam, et asjad on halvasti. Nii et samal nädalal, kui Lehman põhja läks, läksime sinna ja võtsime oma varad üle.
Meil oli kaks eelist: üks oli meie varade struktuur, mis võimaldas meil seda Lehmanist lahus hoida. See oli tohutu eelis.
Me ei pidanud Lehmani pankrotile järgnenud õiguslikku kähmlusesse langema.
Teine asi oli see, et kaks päeva hiljem oli meil tiim juba New Yorgis, istudes Lehman Brothersi kontoris ning õppides meie varasid tundma. Meil olid head juristid.
Pärast seda hakkasid kaks meie inimest külastama arendusi, kus meie vara oli, et näha, mis seisus need on. Kas nende väärtus on korras. Ja pärast seda tulime oma portfelliga väga hästi toime. Investeeringu väärtus säilis, müüsime selle turul maha, mille üle võime igati uhked olla.
Ütlesite, et teadsite natuke ette, et Lehman läheb põhja.
Me ei teadnud seda. Olime Lehmaniga mitu aastat koos töötanud, nad olid meie usaldusväärsed kliendid ja meie olime nende head kliendid. Kuid enne Lehmani pankrotistumist oli olukord mitte ainult USAs, vaid terves maailmas väga ebakindel. Lehmanis endas polnud midagi erilist. Me hindasime oma varade haavatavust kõikides pankades.
Ühesõnaga te teadsite, et midagi on valesti. Kas eeldasite selliseid tagajärgi, nagu hiljem näha oli?
Ei. Mitte kordagi.
Kui halvaks te arvasite, et asjad siis lähevad?
Ma ei tea. Ei usu, et meil need tagajärjed otseselt mõttes olid.
Kuulsin enne, et lähete meie peaministriga kohtuma. Mis teemal?
Olen temaga ka varem kohtunud. Üldine info… tema nägemus, kuidas ta majandust näeb, kas tal on erilisi sõnumeid meile.
Kas teil on talle?
Ei. Aga ma ei ütleks teile niikuinii. Minu arusaama kohaselt on hea tava suhelda valitsuse ja teiste oluliste huvirühmade esindajatega silmast silma, mitte meedia vahendusel.