Vabatahtlik ukrainlaste abistamisest: igal õhtul nutan natuke

Selline näeb välja ostukorv, kui hügieenitarbeid on vaja osta suuremale seltskonnale. Foto: Erakogu

Silja Tappel hakkas Ukrainast saabunud põgenikke abistama sõja kolmandal nädalal. Põgenikel on saabudes puudus kõigest, lisaks rusub neid ka hingeliste üleelamiste koorem. Kõik see läheb hinge ka abistajatele.

Inimesed paluvad abi enamasti Facebooki kaudu ning enamik vabandab ette ja taha selle eest, et üldse kirjutavad. Sest abi paluda on neil piinlik, ütleb Silja Tappel.

Silja, kui kaua sina oled põgenikke aidanud?

Ukrainast saabunud põgenike abistamisega alustasin sõja kolmandal nädalal. Poolkogemata ja täiesti spontaanselt. Praegune olukord on erakordne ja meie pisiriigi jaoks esmakordne. Riigi tasemel tegeletakse selliste inimeste ja probleemidega esimest korda, aga sellises mastaabis teevad seda esimest korda ka vabatahtlikud. Me ei ole enne nii otseselt ja nii intensiivselt kokku puutunud sõjapõgenike ning nende probleemide ja vajadustega. Mõnes osas leiutaksime nagu jalgratast, samal ajal proovides sama rattaga juba kilomeetreid maha sõita.

Millist abipõgenikele vaja on?

Neile on vaja täpselt sedasama, mida meil igapäevaelus. Ehk siis kõike. Nad on jõudnud riiki, mis on nende jaoks täiesti võõras. Kui alles saabunud inimesi tuleb aidata hügieenitarvete, turvalise öömaja ning asjaajamisega hakkamasaamisel, siis juba töö- ning elukoha leidnud inimene vajab köögitarbeid, käterätte, voodipesu, majapidamistarbeid, tihti ka mööblit.

Keegi neist ei oota, et neile hõbekandikul lõputult asju ette kantakse. Enamiku suurim soov on oma elu kiiresti ja iseseisvalt sujuma saada. Ma lihtsalt pean mainima, et FB grupp «Ukraina sõbrad Eestis» on üks ägedamaid algatusi, mida ma heategevuslikus mõttes Eestis näinud olen.

See grupp täidab oma eesmärki niivõrd efektiivselt, et mul on selle loojatele enda hinges ausammas püstitatud. Grupis küsivad sõjapõgenikud konkreetset abi ning ikka leidub mõni vabatahtlik aitaja, enamasti lausa mitu, kes on valmis õla alla panema.

Millistest asjadest on kõige suurem puudus?

Paljud üürivad korteri, kus on sõna otseses mõttes neli seina, lagi ja põrand. Kõik. Aga kui selle korteri kahes toas peavad elama kuus inimest, kellest neli on lapsed, siis võib igaüks ette kujutada, mida tarvis oleks.

Kui rääkida sellest valdkonnast, millega mina kaudselt pisut tegelen, siis kõikvõimalikud kodus vajalikud esmatarbekaubad. Alustades potist ja triikrauast, lõpetades voodipesuga. Aga sinna vahele jääb veel kümneid ja kümneid asju.

Asju, millega meie kodus nii harjunud oleme, et ei pane neid eriti tähelegi. Lihtsalt avame sahtli või kapi ja võtame sealt. Aga nende sahtlid ja kapid on tühjad! Kulpide ja pudrunuiade puudus on vabatahtlike ringis juba legendaarne.

Tappel koos hinnalise kulbiga. Kulpide ja pudrunuiade puudus on suur. Foto: Erakogu

Mina isiklikult hindan nüüd kõike enda kodus leiduvat kordades rohkem. Sest ma olen liiga palju pidanud nägema nende inimeste ahastust, kellel ei ole sõna otseses mõttes midagi peale kahe seljakoti, mis on pommide eest põgenedes kiiruga kokku pakitud.

Kui paljude asjade puhul saab edukalt teha taaskasutust, ehk eestlase kodus kasutult seisev supikauss ukrainlasele, siis hügieenitarvete komplekti puhul on vaja uusi asju. Sest poolikust šampoonipudelist on kuuele inimesele siiski liiga vähe ja kasutatud pesušvammi edasi andma ei kipu.

Mitmekesi inimesed ühes korteris elavad?

Elukohtadega on vähemalt Tallinnas tõesti kriis, aga see ei ole olukorda arvestades eriline üllatus. Küll on aga positiivne nähtus see, et üüriturule on tulnud ka täiesti tühjad korterid, kus vaid vann, WC-pott ja kraanikauss.

Eestlased eelistavad tavaliselt vähemalt osaliselt sisustatud elukohta. Aga põgenikele on ainuüksi üürikorteri leidmine juba suur võit ning arvestades meie vabatahtlike ja üldse Eesti inimeste tegusust ning aktiivsust abistamisel, siis küll need korterid ka sisustuse saavad. Vabatahtlikud on aidanud ka kehvas seisus korteri kiirelt ja efektiivselt igati elamiskõlblikuks remontida.

Kuidas sa sattusid ukrainlasi aitama?

Kõik sai alguse ühest kohvrist, mida üks põgenik teisel sõjanädalal FB grupis otsis. Mul oli keldris seitse kohvrit, leidsin kõigile mõne minutiga uued omanikud.

Küsisin ühe Ukraina naise käest üle, et kas tal oleks lisaks kohvrile midagi veel vaja. Ta palus võimalusel pakki tampoone ja sidemeid. Siis sain ma aru, et olgu sõda või rahu, on mingid naiste SOS-tooted, mille näiteks pikemale reisile minnes alati kaasa võtad.

Silja Tappel Foto: Erakogu

Ukrainlaste jaoks aga on see siin, sarkasmiga öeldes, nagu üks väga pikk ja täiesti planeerimata reis. Need seitse kohvrit viisin kohale kotitäie hügieenitarvetega, mille kiirelt poest kokku ostsin.

Aga siis tõi üks sõbranna veel viis kohvrit! Ja mina küsisin FB sõprade käest, kas keegi saaks toetada mõne palsami, näokreemi või tampoonipakiga. Selle peale tõi üks vahva tuttav mulle ootamatult suurema koguse dušigeele.

See kõik võttis mind mõtlema, et äkki saaks kuidagi teha selle suurema kogusega midagi veel suuremat. Pidasin nõu oma isaga ja palusin temalt lisaks enda rahale veidi toetust. Tema arvas sekundiga, et teeme ära. Vaene isa on pidanud 39 aastat minu hullumeelsete plaanidega kaasa minema ja läks ka nüüd. Sellest kõik algas.

Tänase seisuga olen neidsamu SOS-pakke jaganud ei rohkem ega vähem kui 355. Sinna lisaks muu eluks vajalik, tihtipeale ka toiduabi.

Kui palju oled sellesse oma raha panustanud?

Täpset numbrit on raske kokku arvutada, aga see on neljakohaline ja ei alga kindlasti enam numbriga 1. Selle oma raha all pean ma silmas ka enda vanemate antud väga suurt toetust.

Samas on meeletult aidanud paljud sõbrad, nii rahaliselt kui ka asju annetades. Ning nende kõigi toetus on jätkuv ja isegi veidi kasvavas trendis. Õnneks!

Milles avaldub väsimus?

Väsimus on paljuski füüsiline. Päevad algavad vara ja lõppevad pahatihti südaöösel. Sest lisaks asjade kogumisele, ostmisele, sorteerimisele, pakkide koostamisele ja kohatoimetamisele võtab suure aja ka põgenikega Facebookis suhtlemine. Seal selgitan välja abivajaduse ja lepin kohtumised kokku. Minu rekord oli hommik, kui mul oli kell 7 ärgates arvutis 38 uut sõnumit. Arvuti olin kinni pannud eelmisel ööl kell pool üks.

Aga väsimus on ka vaimne ja emotsionaalne. Kuna saan põgenikega kokku silmast silma, siis ei piirdu minu puhul asi sellega, et annan viie sekundiga koti üle ning istun seejärel autosse ja annan gaasi. Ma räägin nendega, neil on vaja kellegagi rääkida. Mida kauem on inimene sõjakoldes olnud, seda raskemaks ja tihtipeale ka brutaalsemaks muutuvad tema lood ning kogemused.

Seda kõike kuulata on päris raske, vahel olen päeva lõpuks sõitnud kasvõi pooleks tunniks metsa ja seal ennast vihast tühjaks nutnud. Vihast selle arutu ja lõputu julmuse vastu, mis see sõda minu silmis on. Õnneks on mul lähedastest inimestest meeletult tugev turvavõrk, see annab jõudu edasi minna. Sest edasi minema peab. Meil on tegelikult kõik hästi. Neil ei ole. Ja see panebki asja paika.

Mis tööd sa muidu teed?

Naljakas lugu ongi see, et mõni kuu enne sõda tulin ühest töökohast ära ning plaanisin hakata uut otsima. Olen aasta algusest kodune olnud, aga esmaspäevast alustan seda niinimetatud päristööd ka. Kui pakkumise vastu võtsin, siis põrnitsesin kodus pool tundi seina. Et mis ja kuidas edasi? Sest põgenike abistamist ma lõpetada ei kavatse.

Mõtlesin enda jaoks välja toimiva ajakava, kuidas saada hakkama mõlemaga. Olgu, üks unetund jääb vist vähemaks, aga see on minimaalne probleem.

Enne esimese tööpäeva algust viin hommikul aborti tegema noorukese ukrainlanna, kellest viis värdjat üle käis. Tema väikest õde sunniti seda pealt vaatama. Aasta on 2022...