AK ⟩ Füüsilise nafta turg – läbipaistmatu ja täis hämaraid tehinguid

Naftapuurtorn Venemaal Baškortostanis Nikolo-Berezovka asula lähedal. Foto: Sergei Karpuhhin/Reuters/Scanpix

2001. aasta 20. jaanuaril, mõned tunnid enne ameti üleandmist George W. Bushile, andis Ameerika Ühendriikide toonane president Bill Clinton armu tuntud nafta ja naftasaaduste kauplejale Marc Richile.

Tänapäevase füüsilise toorainekauplemise ristiisaks peetavale Richile esitati 1983. aastal süüdistus 65 kuriteos, muuhulgas maksudest kõrvalehiilimises –, mida USA prokurör New Yorgi lõunapiirkonnas, hilisem New Yorgi linnapea ja veel hilisem Donald Trumpi nõunik Rudolph Giuliani nimetas USA ajaloo suurimaks omataoliseks –, mitmesugustes pettustes, aga ka ajatolla Homeini juhitud Iraani režiimile kehtestatud sanktsioonidest kõrvalehiilimises.

Rich ei oodanud kohut ära, põgenes Šveitsi, mispeale USA Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) kandis ta kümne enim tagaotsitava kurjategija hulka. Sellest hoolimata pääses Rich mitmel korral napilt kinnivõtmisest Suurbritannias, Saksamaal, Soomes ja Jamaicas. Kinnivõtmise hirmus ei käinud ta isegi 1996. aastal tütre matustel.

Clinton kahetses hiljem Richile armuandmist ja ütles, et see ei olnud tema reputatsiooni kaotamist väärt.

1974. aastal asutas Rich naftakauplemiskompanii Marc Rich & Co, mis hiljem sai nime Glencore ja on üks neljast maailma suuremast naftakauplemisettevõttest, kes vahendavad muuhulgas Venemaa naftat lääneriikidesse.

Neli suuremat naftakauplemisettevõtet – Glencore, Trafigura, Gunvor ja Vitol – ongi Venemaa sõja kõige tähtsama rahastaja – naftatööstuse – vahemehed, kes müüvad Rosnefti naftat lääneriikidesse. Samas on füüsilise nafta turg läbipaistmatu ning ettevõtete ajalugu kubiseb hämaratest tehingutest, raamatupidamispettustest, salajastest ja poolsalajastest tehingutest ning rahapesust. Eestiga on neist vähemal või rohkemal määral seotud kaks.