Eesti elanike hoiuste statistikat lähemalt vaadates on positiivne trend, et võrreldes eelmise aasta sama ajaga on vähemalt ühe kuupalga ulatuses sääste omavate klientide hulk kasvanud 27 protsendilt 32 protsendini.
Hoiustavate inimeste arv on võrreldes möödunud aastaga seega mõnevõrra paranenud ja see on kahtlemata hea uudis, kuid me ei saa üle ega ümber nukrast asjaolust, et enamikul inimestel puudub säästupuhver. Balti riikide võrdluses oleme isegi küllaltki heas seisus, kuid Põhjamaades on inimestel rohkem sääste ja need jaotuvad võrdsemalt.
Kellel siis on kõige enam säästupuhvrit?
Ilmselt ei ole üllatav, et hoiuste summad suurenevad vanusega ning rohkem on raha hoiukontodel kõrgema haridusega ning suuremat palka teenivatel inimestel. Näiteks Swedbankis hoiustatud deposiitidest kuulub 43 protsenti 60–75aastastele inimestele, seevastu vaid 10 protsenti 25–35aastastele.
Suured käärid on täheldatavad ka haridustaseme lõikes, kus deposiitidest 51 protsenti kuulub kõrgharidusega inimestele ja vaid 3 protsenti põhiharidusega inimestele.
Kuigi säästmine ja hoiuste suurendamine muutub eriti tähtsaks praeguse kiire hinnatõusu ajal. Inflatsioonilises keskkonnas on raha väärtuse vähenemine kõigile ebameeldiv, kuid enim mõjutab see ilma säästudeta inimeste toimetulekut – eriti olukorras, kui palgad ei kasva kõigi jaoks samas tempos.
Arvestades olukorda on kahtlemata hea otsus suveperioodil säästa, et olla valmis sügiseks, kui Ukraina-Venemaa sõja järelmõjud jõuavad rohkem majandusse. Oodata on nii toiduainete kui energia hindade kasvu, mis mõjutavad enim inimesi, kellel on keskmisest väiksem sissetulek ja kel on kogunenud ka vähem sääste.