:format(webp)/nginx/o/2022/02/08/14353510t1ha469.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/04/25/14508364t1h17f8.jpg)
- Roheline vesinik on kliimasõbralik, aga kallis
- Kliima kõrval mängib rolli julgeolekudimensioon
- Äri nõuab vähemalt lähiaastatel riigi toetusraha
Mullu asutatud Stargate Hydrogen arvab, et kliimasõbraliku ehk rohelise vesinikuga saaks toota väetist ja panna liikuma vedureid, skeptikute meelest on see aga vahtu klopitud teema, milles tulemusteni jõutakse heal juhul kauges tulevikus.
Märtsis Stargate’iga liitunud Georg Rute on vesinikutehnoloogia entusiast. Varem on ta vedanud oma idufirmat ja 2017. aastast arendanud Eleringi digipööret. Stargate’is nüüd äriarenduse asepresidendi ametit pidav Rute pakub muu hulgas, et vesinikuga saab asendada väetise tootmisel praegu kasutatava maagaasi, mille hind ja tarnekindlus kõiguvad viimasel ajal meeletult, sest suurimate väetisetootjate seas on nii Venemaa, Valgevene kui ka Ukraina – kardetakse lausa toidupuudust.
Seetõttu on tõusnud esile roheväetis, mille valmistamise juures kordub aina sõnaosis «rohe-». Kõigepealt toodetakse taastuvelektri abil elektrolüüsiga rohevesinikku, sellest omakorda roheammoniaaki ning lõpptulemus on roheväetis.
See pole ainult jutt – tehaseid planeeritakse hoogsalt juba üle maailma. Rute sõnul on praeguse süsinikukvoodi hinna juures rohevesinikku mõistlik toota aga ainult seal, kus päikest või tuult on erakordselt palju.
«Praegu on ainult kõrbe päikesepaneelide või maailma parima tuuleressursiga toodetud roheline vesinik hallist odavam,» märkis ta. Kõrbepäikese elekter maksab Rute sõnul 15 eurot megavatt-tunnist, meretuuleparkides toodetu on aga mitu korda kallim.
Rute tunnistas, et rohevesinikust toodetud väetis tähendab umbes 50 protsenti kõrgemat hinda, kuid vahet teeb kunstlikult väiksemaks Euroopa kallis süsinikukvoot.
Ta ei peljanud nimetada riske, mis vesinikutootjat ähvardavad. Esiteks on võimalik, et kvoodi hind langeb märgatavalt, teiseks aga, et teised riigid peale Euroopa omade ei tule vastu ootusi kvoodisüsteemiga kaasa. Samuti ei saa välistada, et tootjad ei suuda lihtsalt piisavalt suurt vesinikutööstust püsti panna. Kõige suuremaks riskiks pidas Rute aga seda, et taastuvenergeetika taristut ei ehitata piisavalt kiiresti valmis.
Elektrit läheb väikese linna mõõtu vesinikutehastel vaja aga metsikult.
«Neid ei hakata ehitama Euroopasse, vaid tuulistesse kõrbetesse üle maailma. Üks tehas tarbib umbes poole rohkem elektrit kui terve Eesti riik, ja selliseid tehaseid on vaja 140 tükki. Igaüks neist on väga pikaajaline projekt – praegu on Euroopas mõned väikesed piloodid, aga tehased peavad kaks suurusjärku suuremaks saama,» märkis Rute, kelle sõnul on selliste ehituste ajaraam kümme aastat või kauem.
Stargate’i roll on selle juures suurtele tehastele komponente teha – ettevõtte toodab muuhulgas materjali brändinimega Stardust ehk tähetolm, mis peaks elektrolüüsimasina 15 protsenti efektiivsemaks muutma.
Ettevõtmist veavad Madiberk ja Rahu
Stargate jõudis esimese teetähiseni oktoobris, kui Postimees kirjutas firma plaanist asendada Operaili vedurite diiselmootorid vesinikul töötavate ajamitega. Ettevõtte taga on ärimehed Taavi Madiberk ja Kristjan Rahu, kellele kuulub nende firmade kaudu ettevõttest vastavalt kolmandik ja kaks kolmandikku. Rahu soojafirma Utilitas plaanib ehitada Tallinna külje alla Väole vesinikutehase.
Praegu räägib Stargate Rute sõnul koostöö üle läbi 30–40 ettevõttega Skandinaavias, nimesid ta veel nimetada ei tahtnud. «Nad vaatavad Utilitase-laadseid ettevõtteid, kel on koostootmisjaamad,» sõnas ta.
Stargate’i elektrolüüsimasinad ei nõua erinevalt paljude konkurentide omadest küll väärismetalli, nagu ruteeniumi ja iriidumi, kuid nende käitamiseks on tarvis niklit. Viimase suurim tootja maailmas on Venemaa Norilsk Nickel ning metalli hind tegi pärast sõja puhkemist metsiku hüppe. Praegu on see küll veidi stabiliseerunud, kuid nikkel maksab siiski 29 protsenti rohkem kui enne. Kas see ei või Stargate’ile probleeme tekitada?
«Jään hea vastuse võlgu,» vastas Rute. «Ei taha kindlasti hakata Venemaalt niklit sisse tooma.»
Äri teeb võimalikuks riigi toetusraha
Eesti esimese vesinikuprojektide konkursi, kus oli võimalik saada kuni viie miljoni eurone toetus, võitis kolme pakkumise konkurentsis just Rahu juhitud konsortsium. Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) korraldatud konkurss oli välja kuulutatud ühisveokitele vesinikukütte saamiseks, võitjaks osutusid busside ees aga hoopis taksod. Kõik on õige – takso on ühissõiduk.
Vesinikutaksosid hakkab majandama tõenäoliselt Tulika Takso, mille omanik on Urmas Sõõrumaa, kirjutas Postimees jaanuaris.
Nüüd ütleb Stargate, et Tulika on siiski vaid üks kosilane ja lepingut pole veel allkirjastatud. Projekti veavad Utilitas ja UG Invest ning Stargate’i roll on pakkuda tehnilist nõustamist. Rute ise aga ei usu, et praeguse hinnataseme juures vesinik autokütusena suuremat võidukäiku teeks. Tema sõnul on olukord sarnane sellega, mis iseloomustas kümme aastat tagasi Teslat ja teisi elektriautosid, ning praeguseks ongi akupõhised elektriautod turuniši ära võtnud.
«Kohtasin Norras esimest korda inimest, kellel on vesinikuauto. Küsisin, kuidas laadimine käib. Oslos on kaks tanklat, kusagil mujal Norras pole,» tõi Rute näite.
Tema meelest on vesinikutanklate võrgustiku rajamises seetõttu suur roll riiklikel toetustel, nagu pakub täna näiteks Saksa riik. «Vesinikuauto maksab praegu bensiiniautost kaks korda rohkem, kütus on kaks korda kallim. Kuna tanklaid ka ei ole, ei näe ma hetkel sellel majanduslikku mõtet,» sõnas ta.
Kui varem ei olnud ka elektriautod kasumlikud, siis nüüd on taksofirmadele see projekt võimalik vaid seetõttu, et suure osa auto hinnast maksab kinni riik KIKi toetuse kaudu.
Skeptikud peavad moeröögatuseks
Rohelise energia teemadele keskenduv väljaanne Green Tech Media kirjutas 2019. aastal, et rohevesiniku probleem on väike efektiivsus. Wood Mackenzie vanemanalüütik Ben Gallagher märkis, et kogu vesiniku eluringi kohta on see vaid 30 protsenti. Sõidukites kasutamiseks peab aga peale elektrolüüsimasinate olema välja ehitatud tarnevõrgustik, mis pole niisama lihtne.
«Ma ei näe, kuidas see oleks elektriautode või bensiiniga võrreldes lähemal ajal konkurentsivõimeline,» rääkis Gallagher.
Üks võimalus protsessi energiaefektiivsemaks teha oleks see, kui vesiniku tootmisel vallanduvat soojust saaks kasutada kütteks.
Rute tõdes, et rohevesiniku kasutamist keemiatööstuses peavad mõistlikuks ka skeptikud, kuid leidub palju neid, kes kahtlevad tehnoloogia perspektiivikuses uutes valdkondades, nagu transport, küte ja elektri tootmine. Valdkond kasvab protsentides küll kiirelt, kuid absoluutarvudes on tegu endiselt väikese äriga – 2019. aastal toodeti maailmas tööstuse tarbeks 130 miljonit tonni vesinikku, millest 99 protsenti oli hall.
Maailmas arendatakse suurprojekte
Suessi kanali lähistele plaanib miljardidollarilist roheammoniaagi tehast rahvusvaheline konsortsium, kuhu kuulub Prantsuse EDF Renewables. Seal on plaanis teha ammoniaagist rohekütust, mis peaks hakkama varustama laevu, kirjutas märtsis Energy Egypt. Norrakad aga tahavad samasse piirkonda rajada tervelt viis miljardit eurot maksva tööstuse. Rohevesiniku ja -ammoniaagi vastu kasvab huvi Egiptuses, kus projekte toetab riiklik fond. Värske teate järgi tahab Prantsuse taastuvenergiafirma Totan Eren samasugust tehast rajada Lõuna-Tšiilisse.
Ka toidupuuduse võimalikkusest räägitakse maailmas juba kõva häälega. Sel kuul kirjutas Fortune, et Vene-Ukraina sõja põhjustatud energiahinna tõus sundis väetisehiidu Yara Internationali sulgema kaks väetisetehast Itaalias ja Prantsusmaal. Yara juht Svein Tore Holsether hoiatas, et energiahindade tõusust võib saada katastroof sadade miljonite vaesuse piiril elavate kolmanda maailma inimeste jaoks.
Yara aga on nüüd pilgu pööranud just roheammoniaagi poole. Jaanuaris teatas firma, et toodab seda Norra tehases järgmisel aastal mitu tuhat tonni. Eelmisel aastal andis aga Taani valitsus keemiahiiule Haldor Topseo ja tuulikufirmale Vestas tehase ehitamiseks 11 miljardit eurot.
Ukraina võiks uuest ärist kasu lõigata
Teine valdkond, kus vesinik peaks aitama kliimat päästa, on terasetööstus, mis praegu annab tervelt seitse-kaheksa protsenti süsinikuheitest. «Vesinik sobib terasetootmises kemikaale asendama – rauaoksiidist saab vesinikuga reageerides puhta raua ja kõrvalproduktiks on vesi,» rääkis Rute.
Tema meelest võiks roheterase tootmise pärast sõja lõppu panna püsti Ukrainas, mis on üks maailma suuremaid terasetootjaid. «Vene armee on need tehased praegu suuresti ära hävitanud, aga see tähendab, et on vaja hakata üles ehitama,» lausus ta.
Roheterast võiks müüa Euroopa autotööstustele – Rute sõnul on nood sellest väga huvitatud, kuna auto lõpphinnas oleks vahe vaid 200 euro ringis.
Samamoodi pakub ta, et Ukrainas võiks hakata tootma roheväetisi. Riigi eelis on Rute sõnul hea päikeseressurss. Samuti on seal suured tuumajaamad, mida saaks vesiniku tootmiseks ära kasutada.
Mõistlikum kasutada ammoniaaki
Rute sõnul on puhta vesiniku vedamine punktist A punkti B äärmiselt kallis. Rohevesiniku kasutamiseks kütusena oleks tema sõnul mõistlikum rakendada sellest toodetud ammoniaaki. Ka Wired kirjutas veebruaris, et roheammoniaagil on kütusena puhta vesiniku ees eeliseid. Vesinikku peab kas veeldama, mis nõuab ülimadalat temperatuuri, või gaasina hoiustades kõrge rõhu all kokku suruma. Samuti on see vägagi plahvatusohtlik. Ammoniaaki saab aga kergesti veeldatud kujul ladustada ning hoolimata selle toksilisusest on maailmas juba olemas vajaminev tootmis-, ladustamis- ja transporditaristu.
Leidub ka neid, kelle meelest peaks põllumajanduses tagasi pöörduma hoopis klassikaliste lahenduste juurde. Väljaanne Sustainable Food Trust kirjutas aprillis, et ka roheline ammoniaak on keskkonnale kahjulik. «Isegi kui «rohelist» sünteetilist väetist saab toota suures mahus, põhjustab see endiselt samu keskkonnaprobleeme, mis praegu – näiteks reostab väetis veekogusid,» kirjutas leht. Selle asemel võiks pinnast lämmastikuga rikastada muistsel moel, näiteks põllukultuure roteerides.