KOMMENTAAR JA FOTOD ⟩ Kaigas lendas Tallinna börsi IPOdroomi kodaratesse: mida õppida tänasest Robuse börsidebüüdi fiaskost

Robus Groupi börsikell. Foto: Tairo Lutter

Tallinna börsil ei toimu sageli midagi sellist, mille peale jääb suu lahti. Kuigi olen investeerimisega kaua tegelnud ja sellest ka palju kirjutanud, tuli kauplemise avaminutitel toimunu ka minule üllatusena. Ise ma IPOs ei osalenud.

Robuse aktsiaga tehti esimesed tehingud 91 protsenti 3,34-eurosest märkimishinnast madalamal ehk 30 sendiga. Niimoodi müües küll rikkaks ei saa.

Pole väga suurt vahet, mis hinnaga aktsia päeva lõpetab. Pretsedent on loodud ja sellest tasub õppida.

Tekib küsimus, et mis suur vajadus oli anda kohe turuhinnaga müügikorraldus, kui polnud toimunud ühtegi tehingut? Ettevõte, millel on vaid suured plaanid, sai raha ja investorid olid valmis vahetama mitmeaastased suured plaanid esimestel börsiminutitel rahaks.

Põhjus, miks spekulandid nii käitusid, näib isegi loogiline. Kuna paljudel varasematel IPOdel on esimestel börsipäevadel toimunud kohe päeva alguses tõus, siis selle said lukku panna need, kes kiiresti turuhinnaga müüsid.

Seekord näitasid aktsiapakkumise tulemused, et ettevõte sai väga suure vaevaga soovitud raha kätte. Kuigi pasundati 30-protsendisest ülemärkimisest, siis ka lisaks jaotatud aktsiad arvestades oli ülepakkumine kõigest alla kolme protsendi. See on erakordselt nõrk IPO.

Arusaamatu, millele spekulandid lootsid. Miks aktsia hind peaks tõusma, kui praktiliselt täies mahus said kõik soovijad aktsiad.

Ebalikviidsel turul tasub alati eelistada limiithinnaga tehinguid. Kui hind on sobiv, toimub tehing, kui mitte, siis ei toimu.

Turuhinnaga tehingukorralduse puhul tuleb meeles pidada, et kui tehingu hetkeks on väärtpaberi hind muutunud rohkem kui soovitud, siis tehakse tehing ikkagi ära. Sellest ka nimetus: turuhinnaga tehing.

«Iga loos ei võida»

Kui on soov seda riski maandada, tasub igal juhul sisestada order limiithinnaga ehk määrata hinnapiir. See tähendab, et ost või müük tehakse kas investori poolt määratud hinnaga või määratud hinnast parema hinnaga, sõltuvalt turul olevatest teistest orderitest.

Turuhinnaga tehing võimaldab seda teha üldjuhul kiiresti — tehing saab kindlasti tehtud (juhul, kui vastas on müügikorraldused), limiithinnaga orderi puhul võtab investor aga riski, et tehingut ei tehtagi (nt kui sisestada ostuhind, mis on turuhinnast liiga palju madalamal). Samas pakub limiithind kaitset järskude hinnaliikumiste ja ebasobiva hinnaga tehingute vastu.

Robuse puhul oli aktsiate turuhinnaga müügi mõningane huvi ja aktsiat osta ei soovitud. Selle peale esitati hästi madala hinnaga ostukorraldused ja need täideti.

Kui nüüd ratsionaalselt arutleda, siis ehk tasub IPOde märkimise asemel passida ja kui märkimise tulemused on nõrgad, siis anda varakult enne kauplemise algust sisse sümboolse hinnaga ostukorraldus. Kui õnnestub, saab aktsiad murdosa pakkumishinnaga, kui ei, siis jääda pealtvaataja rolli.

Kohe turuhinnaga müügi asemel võib katsetada strateegiat «ära osta IPOst, osta turult madala limiithinnaga». Kui kellelgi on ohjeldamatu vajadus ükskõik millise hinnaga müüa, siis on viisakas sellist võimalust pakkuda.

Täna juhtunu on huvitav, kuna see võib olla murdepunktiks IPOdroomiks kujunenud Tallinna börsile. Pole imestamisväärne, kui investorid mõtlevad enne järgmist märkimist varasemast rohkem: miks ma osalen alternatiivturu ettevõtte IPO-l ja kas ma pean sealt püüdma kiiret kasumit. Võib-olla õnnestub sedasi kätte saada hoopis võimas häving? Alternatiivturul, nagu ka börsil, ei võida iga loos.