Mitmed pikaajalised trendid on pöördumas: kas ikka tasub osta, kui veri on tänavatel?

Investorid ei müünud aktsiaid, seetõttu pole ka vere tänaval olek hea põhjus neid osta Foto: AP/Scanpix

Ehkki Venemaa verine agressioon Ukrainas on kestnud juba rohkem kui kuu ja kiire rahulepinguni jõudmine ei ole kuigi tõenäoline, on rahvusvahelised väärtpaberiturud säilitanud üllatava rahu. Euroopa suurimate ettevõtete aktsiakursse järgiv indeks Euro Stoxx 50 langes märtsis ainult 0,6%. Samas üleilmne aktsiaindeks MSCI World tõusis eelmisel kuul 3,7% ja USA suurimate börsiettevõtete väärtust peegeldav S&P500 indeks isegi 4,7%, kirjutab LHV Varahalduse fondijuht Andres Viisemann finantsportaalis.

Sõda Ukrainas annab maailmamajandusele järjest valusaid lööke, kärpides ÜRO majandusekspertide hinnangul 2022. aastal üleilmset majanduskasvu 1% võrra. Sõja negatiivne mõju avaldub peamiselt kolme kanali kaudu. Esiteks, kõrgemad toormehinnad toidavad niigi hoogsat ja üha kiirenevat inflatsioonitempot, mis vähendab tarbijate sissetulekuid ning seetõttu ka nõudlust. Teiseks, löögi on saanud väliskaubandus ja eelkõige Euroopa ettevõtete tarneahelad on häiritud. Kolmandaks, ettevõtete ja investorite kindlustunne kahaneb, mis võib pikemas plaanis mõjutada ebasoodsalt kapitali kättesaadavust ning varade hindasid.

Kas tasub osta, kui veri on tänavatel?

Aktsiaturud on viimastel aastakümnetel muutunud geopoliitiliste riskide suhtes järjest ignorantsemaks. Minevikus kandsid ütlused «Osta siis, kui veri on tänavatel» või «Osta siis, kui kuuled püsside paukumist» mõtet, et kui kõik teised müüvad, siis on võimalik odavalt osta. Viimasel ajal on aga just massid hakanud vanu õpetussõnu võtma sõna-sõnalt. Aktsiaturud on vaatamata verevalamisele ja püsside paukumisele endiselt rekordiliste kõrguste lähedal, mis sisuliselt tähendab, et nende soovituste algne mõte on pööratud pea peale.

Minu jaoks on investorite praegune optimism põhjendamatu isegi juhul, kui realiseerub kõige positiivsem stsenaarium ja Vene sõjavägi sunnitakse Ukrainast ruttu taganema. Sanktsioonide mõju ei kao kiiresti kuhugi ning energia ja toiduainete hindade peatset alanemist on naiivne loota. Ajalooline paralleel on 1973. aasta naftakriis: Araabia riigid küll kaotasid sõja, kuid kutsusid esile üleilmse energiakriisi ning põhjustasid võitjate riikide majandusele olulist kahju.

Inflatsioonivastane rohi võib osutuda kibedaks?

Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis hakkab hinnakasv tekitama hinna- palgakasvuspiraali. Euroopas on see oht erinevate rändetrendide tõttu märksa väiksem.

Senikaua kuni reaalintressimäärad on rekordmadalal tasemel ja üle 5% miinuspoolel, ei ole tõenäoliselt võimalik inflatsioonitonti kontrolli alla saada. Seitsmekümnendatel murti USA-s hinnakasvu selgroog alles siis, kui tollane keskpanga president Paul Volker tõstis järsult intressimäärasid. Need saavutasid tipu 1981. aastal, jõudes 20%-ni.

Kui seitsmekümnendatel oli USA aktsiaturgude väärtus umbes 40% riigi SKP-st, siis praegu on see suhtarv ligikaudu viis korda suurem, ulatudes 200%-ni. See tähendab, et ameeriklase majanduslik kindlustunne sõltub neil päevil rohkem kui kunagi varem sellest, mida teevad aktsiahinnad.

Pärast 2008. aasta finantskriisi püüdsid keskpankurid kasutada niinimetatud rikkuseefekti, aidates aktsiaturud tõusule selleks, et majandus käima tõmmata. Praegu seevastu paistab, et on hakatud mängima mõttega, et lihtsaim viis inflatsioon kontrolli alla saada on panna rikkuseefekt toimima tagurpidi, kutsudes esile aktsiaturgude languse.

Paistab, et keskpanga poolt tasuta jagatud niinimetatud put-optsioon, millega investorid on pärast finantskriisi arvestanud, on muutunud järsku väärtusetuks. Siiani on keskpangad turgude iga väiksema languse korral investoritele appi tulnud, kuid nüüd tundub, et mängitakse mõttega, et finantsvarade hinnalangus aitaks piirata kaupade ja teenuste hinnatõusu.

Kust leida varade kasvu?

Ma usun, et maailm on suurte muutuste lävel. Mitu trendi, mis on kestnud aastakümneid, on pidurdumas või isegi juba pöördunud. Kaks aastat tagasi kardeti deflatsiooni, nüüd on aga inflatsioonitempo nii USA-s (8,5%) kui ka Saksamaal (7,3%) viimase 40 aasta kõrgeimail tasemel. Lühiajalised intressimäärad, mis on sisuliselt keskpankade määrata, on endiselt erakordselt madalad: 1 kuu Euribor on ikka veel umbes –0,5%.

Pikaajaliste võlakirjade intressimäärad, mida keskpangad ei suuda samal määral kontrollida ning mille kujunemisel mängivad rolli ka nõudmine ja pakkumine, on hakanud aeglaselt kerkima, olles tõusnud nii Euroopas kui ka USA-s viimase kahe aastaga ligikaudu 1,5 protsendipunkti.

Muutuvas ja ebakindlas olukorras on investorid asunud taas hindama ettevõtte või projekti võimet pakkuda prognoositavat kassavoogu ning võimet tõsta toodete ja teenuste hindu juhul, kui töötajatele tuleb maksta kõrgemat palka või kui sisseostetavate toodete-teenuste hinnad peaksid tõusma. Muutuv keskkond võib tähendada ühtlasi seda, et vana moodi jätkata enam ei saa: tuleb otsida ja katsetada uusi, loodetavasti paremaid lahendusi.

Sõda Ukrainas sunnib rohkem mõtlema ka energiajulgeoleku peale ning tõenäoliselt kiirendab liikumist uute energialahenduste suunas. Segamini on löödud ka paljude teiste tööstusharude tarneahelad. Ma olin juba üsna ammu kaotanud huvi arenevate riikide ettevõtete vastu ning keskendunud arenenud tööstusriikide aktsiaturgudele, eelkõige Euroopas toimuvale. Viimaste aastate arengud sunnivad aga tõenäoliselt seda hoiakut ümber vaatama. Ma kahtlustan, et käimasolevad protsessid avaldavad olulist mõju rahvusvahelisele kaubandusele ja kapitalivoogudele.

Keerulised ja rasked ajad toovad reljeefsemalt välja nii ühiskonna kui ka inimeste head ja halvad küljed. Kuigi ma olen lähituleviku suhtes küllatki pessimistlik, usun ma inimkonna leidlikkusse ning võimesse leida keerulistele probleemidele lõpuks ikkagi lahendus. Ma loodan, et käesolev energiakriis kiirendab taastuvenergia laialdasemat kasutuselevõttu ning aitab kiiremini jõuda süsinikuneutraalse majandusmudelini.

Keerulised ajad eraldavad ka terad sõkaldest. Nõrgemad ärimudelid ja ettevõtted kaovad ning teevad turul ruumi tugevamatele ja ka uutele ning innovatiivsematele ettevõtetele. Kui vaadata Eesti ärimaastikku, siis globaalse ambitsiooniga Eesti tehnoloogiasektori ettevõtete roll kasvab kiiresti. See väljendub ka LHV pensionifondide portfellides.

Kümme aastat tagasi tähendas Eestisse investeerimine peamiselt Tallinna börsiettevõtete aktsiate ostmist. Täna on aga LHV pensionifondid investeerinud varajases kasvufaasis ettevõtetesse läbi kohalike riskikapitalifondide umbes samas suurusjärgus meie investeeringutega Tallinna börsiettevõtetesse. Noorema põlvkonna Eesti ettevõtjate edu on olnud muljet avaldav ning eriti positiivne on, et see seltskond toetab omakorda järgmiseid üritajaid. Sedasi toodavad edulood uusi edulugusid ning ma olen kindel, et uute ja innovatiivsete Eesti ettevõtete osakaal LHV pensionifondides kasvab ka edaspidi.