/nginx/o/2022/04/02/14460174t1hd5db.jpg)
Kuigi maa- ja meretuuleenergia tootmise potentsiaal ületab Eesti energiavajadust, jääb tuuleparkide rajamine sageli arendajate ning omavalitsuste konarliku suhtlemisoskuse taha, leiavad eksperdid. Tihti suudetakse ülbe suhtumise tõttu kohalike elanikega pöördumatult tülli minna.
Tuuleenergia on teistest energia tootmise viisidest odavam ning Eesti maa- ja meretuuleenergia tootmise potentsiaal on kokku oluliselt suurem kui riigi energiavajadus. Samas on tuuleparkide rajamine Eestis viimase kümmekonna aasta jooksul selgelt takerdunud, ja seda suuresti puudulike kommunikatsioonioskuste tõttu, kirjutavad Aalborgi ülikooli teadur Silver Sillak ning Tartu regiooni energiaagentuuri ekspert Nele Ivask arenguseire keskuse trendiraportis Pikksilm.
Uuringud näitavad, et tuulepargi lähedal asuvale kogukonnale hüvitise pakkumine võib mingil määral aidata probleeme lahendada, kuid lõppude lõpuks ei asenda miski lugupidavat suhtumist ja avatud kommunikatsiooni. Just seetõttu nimetab Enefit Greeni juht Aavo Kärmas tuuleenergia arendusprojekte ennekõike kommunikatsiooniprojektideks ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) energeetikaosakonna juhataja Jaanus Uiga sõnul tuleks arendajatel kasutada rohkem ühiskonnateadlaste ja kommunikatsiooniekspertide abi.
Kahjuks on aga levinud juhtumid, kus arendaja, kohaliku omavalitsuse ja kogukonna suhted on jäädavalt rikutud, kuna info pole jõudnud kogukonnas oluliste inimesteni, on varjatud fakte või oma kavatsusi, uuringuid on tehtud kiirustades ja ebakvaliteetselt, üksteisesse on suhtutud ülbelt ja üleolevalt, huvigruppe on sildistatud liialt emotsionaalseteks ega ole näidatud üles avatust alternatiivsetele ettepanekutele.
Seetõttu on mitmes riigis, näiteks Suurbritannias, Taanis ja Saksamaal, kutsutud ellu kogukonna kaasamise hea tava koos juhendmaterjalidega dialoogi pidamiseks.
Blogisissekande autorid soovitavad ka Eestis kohaliku kogukonnaga võimalikult aegsasti ühendust võtta – eelistatavalt enne seda, kui ametlik planeering on algatatud.
Teiseks tuleb üritada tagada, et arutelus oleks esindatud kõikide huvigruppide hääl, kellel võib olla vastava arenduse osas mingi huvi või mure, ja et kedagi poleks välja jäetud. Selleks et info koosolekute toimumise kohta jõuaks kõikide huvigruppideni, ei piisa väikesest kuulutusest vallalehe tagaküljel, vaid tuleb teavitada lähedalasuvaid majapidamisi e-kirja või ukselt uksele käimise teel.
Kolmandaks, kogukonna teavitamisel ei tohi varjata ega moonutada olulist informatsiooni või vältida mitte teadaoleva, kuid vajaliku informatsiooni kogumist. Tuuleparkide meelsusuuringu järgi on 60 protsenti elanikest seisukohal, et tuuleparkide rajamise mõju kohta ei ole piisavalt informatsiooni, ning 35 protsenti elanikest leiab, et info edastajad ei ole usaldusväärsed.
Neljandaks, kogukonnaga suhtlemine ei tohi piirduda info edastamisega, vaid võiks õigupoolest alata üksteise kuulama õppimise ja huvide väljaselgitamisega. Selline soovitus võib tunduda üleliigsena, kuid tegelikult on suur osa konflikte põhjustatud ebaefektiivsest kuulamisest ja üksteise huvide vääritimõistmisest.
Tõeliseks mõistmiseks soovitavad Sillak ja Ivask kasutada aktiivse kuulamise tehnikaid nagu peegeldamine ehk kuuldu kordamine oma sõnadega ning vajadusel täpsustavate küsimuste küsimine. Sellist püüet üksteist mõista väljendavad fraasid nagu „kas ma sain kuuldust õigesti aru, et …?«, „parandage mind, kui ma olen valesti aru saanud, aga …» või „kuuldu põhjal ma kujutan ette, et tunnete …«.
Paraku ei kohta neid fraase avalikes aruteludes eriti tihti. Mõistmine eeldab veel empaatia väljendamist ehk püüdu samastuda teise poole emotsioonidega. Laialt levinud väärarusaam, et arutelu peab olema emotsioonivaba ning keskenduma ainult tõendatud faktidele ja numbritele, eirab konfliktilahenduse põhitõde, mille järgi emotsioonide välistamine arutelust ainult eskaleerib konflikti. Inimeste emotsionaalset seotust oma kodukoha ja traditsioonilise elulaadiga ei tohi seega pisendada ega argumendina eirata, kuigi seda võib olla keeruline numbritesse panna.
Viiendaks, kuulamine ja mõista püüdmine võimaldavad leida ühise keele ehk vältida möödarääkimist olukordades, kus kasutatakse täiesti erinevaid mõisteid või samu mõisteid eri tähenduses. „Kohaliku kasu» mõiste all tundub kohati räägitavat eri asjadest: mõned mõistavad seda kitsalt kompensatsioonina häiringu talumise eest, teised aga ootavad lahendust, mis päriselt kogukonna kasu ja heaolu suurendaks.
Kuuendaks, kogukonnal peab olema reaalne võimalus valida erinevate alternatiivide vahel ja seeläbi otsuseid mõjutada. Tuuleparkide meelsusuuringust selgus, et 49 protsendi elanike arvates ei ole kohalikel elanikel piisavalt osalusvõimalusi ning nende arvamusega tuuleparkide rajamisel ei arvestata. Kui arendaja alustab esimest kohtumist sellega, kuhu tuugenid tulevad ja kui mitu neid on, jääb kogukonnale mulje, et valikud on juba tehtud, ning see tekitab kohe trotsi.
Sillak ja Ivask meenutavad, et teatavasti takerdus Risti tuulepargi rajamine Lääne-Nigula vallas just seetõttu, et kogukonnale ei sobinud arendaja valitud asukoht, kuid samas ei pakutud arendajale ka võimalust asukohavaliku lähtetingimusi muuta. Üldiselt oleks mõistlik arutelu algatamisel tuulepargi üle vältida suletud küsimusi ehk kas-küsimusi, nagu: „Kas olete nõus meie pakutud lahendusega?«, ning kasutada võimalikult suurel määral avatud küsimusi, millele ei saaks kohe vastata „jah» või „ei«. Niisiis võiks vestlus alata hoopis nii: „Meie vallas oleks võimalik rajada vähemalt 300 megavati jagu tuuleenergia tootmisvõimsust. Kus ja kuidas me saaksime seda kõige paremal viisil teha?»
Seitsmendaks, protsessi võiks juhtida võimalikult neutraalne osapool – mitte arendaja ise, vaid vajalike teadmiste ja oskustega kohaliku omavalitsuse ametnik ning spetsiifilise eesmärgiga arutelude korral professionaalne arutelujuht.
Kaheksandaks, hea kaasamisprotsess on paratamatult aeganõudev. Kompromissi sõnastamine võib nõuda muu hulgas juurdeõppimist, põhjalikku süvenemist ja pikki dialooge. See tähendab, et tuleb korraldada piisaval arvul ja vajadusel ka eri vormis koosolekuid ning vajalik eelinfo – näiteks arutluse alla tulevad uuringud – peab olema edastatud vähemalt paar nädalat enne koosolekut. See kõik võib algul tunduda ajaraiskamisena, aga kogemus näitab, et kui protsessi alguses ei võeta piisavalt aega kompromissi saavutamiseks, siis võib hilisemateks kohtuvaidlusteks kuluda veel rohkem aega.
Sillak ja Ivask nendivad enda analüüsis, et tuuleenergia arendamist iseloomustab kõikjal Euroopas mitu paradoksi. Neist esimene on see, et kuigi avalik toetus tuuleenergia kasutuselevõtule on üldiselt üsna suur ning jääb olenevalt riigist 60 ja 90 protsendi vahele, siis tuulepargi püstitamisega oma elukoha vahetusse lähedusse nõustub vaid 30–60 protsenti elanikest. Hiljuti avaldatud tuuleparkide meelsusuuringu järgi toetab 72 protsenti eestlastest meretuuleparkide ja 62 protsenti maismaatuuleparkide laiendamist, et täita kliimaeesmärke. Samas nõustuvad meretuulepargi rajamisega oma kodu või suvekodu lähedusse 64 protsenti inimestest ning maismaatuulepargi rajamisega vaid 35 protsenti elanikest.
Teine paradoks on see, et kuigi tuuleenergia tootmine on võrdlemisi saastevaba, on inimeste ootused isiklikule heaolule, keskkonnahoiule ja sotsiaalsele õiglusele fossiilelektrijaamade ajastuga võrreldes oluliselt tõusnud. See aga teeb uue energiatööstuse rajamise aina keerulisemaks. Tuuleparkide meelsusuuringu järgi peljatakse tuugenite müra ja vibratsiooni, oma kinnisvara- või maahinna langust, häiritud vaadet maastikule ning varjutust või valguse vilkumist. Teine värskelt avaldatud uuring näitab, et rohkem kui mõju isiklikule heaolule teeb Eesti inimestele muret hoopis tuulepargi mõju kohalikule lindudele ja kaladele, usaldamatus väljastpoolt regiooni pärit suurarendajate suhtes ning kulude ja tulude ebavõrdne jaotumine kohaliku omavalitsuse ja arendaja vahel.
/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)