R, 2.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

SEB: naftahindadel on tõusupotentsiaali

BNS
SEB: naftahindadel on tõusupotentsiaali
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Naftapump Prantsusmaal.
Naftapump Prantsusmaal. Foto: PASCAL ROSSIGNOL

SEB majandusanalüütiku Mihkel Nestori sõnul on boikott Vene nafta vastu turul tekitanud tühimiku, mida on raske täita, mistõttu näib nafta hinnal olevat veel kõvasti kasvupotentsiaali.

«Sel ajal, kui Euroopa riigijuhid alles vaagivad, kas ja kuivõrd piirata nafta importi Venemaalt, on turg juba oma otsuse langetanud – ostjad lihtsalt boikoteerivad Vene naftat. Tõsi, praegu on Venemaalt Euroopasse veel mõned naftalaevad saabunud, kuid see peegeldab juba ammu sõlmitud tehinguid, mis nüüd lihtsalt reaalse täitmiseni on jõudnud,» selgitas Nestor pressiteates.

Uusi tellimusi Vene naftale läänemaailmast aga sisuliselt ei tule ja ka mitmed varasemalt aprilli planeeritud tarned on üles öeldud. «Ehkki selle otsuse taga on kindlasti ka moraalseid tundeid, siis ennekõike piirab Vene nafta ostmist vahendajate hirm, et seda pole lõpuks kellelegi edasi müüa. On ju Suurbritannia ja USA Vene nafta impordi juba keelanud ning lõplikult välistada ei saa seda ka Euroopa puhul. Kõige krooniks ei ole viimastel nädalatel olnud haruldane, kus sadamatöötajad lihtsalt Vene kaupa vedavate laevade teenindamisest loobuvad. Lihtsam on mitte riskida,» nentis analüütik.

Ostjate nappust on proovitud kompenseerida odava hinnaga. Nimelt kaupleb niinimetatud Uurali nafta võrreldes Brenti naftaga hetkel enam kui 30 dollarilise allahindlusega. Kui 24. märtsi seisuga oli turg Brenti nafta eest nõus maksma pea 120 USA dollarit barrelist, siis Uurali nafta ootas ostjaid vähem kui 90 dollariga.

Vene naftatootmine väheneb

Venemaa, kui maailma suurima naftatoodete eksportija boikoteerimisel on muidugi tagajärjed. «2021. aasta detsembri seisuga eksportis Venemaa umbes 8 miljonit barrelit naftatooteid päevas, millest umbes kaks kolmandikku moodustas toornafta. Mis veel olulisem, 60 protsenti ekspordist läks Euroopasse, samas kui Hiina osakaal piirdus 20 protsendiga,» tõi Nestor välja.

Nüüd, kus Euroopas Vene naftat enam keegi väga ei taha, ennustatakse analüütiku sõnul Venemaa naftahoidlate täitumist juba aprillikuu jooksul. Kui naftat pole kuhugi panna, tuleb tootmine aga peatada ning kuna suured välismaa naftafirmad on Vene turult lahkumas, siis kukuvad dramaatiliselt ka investeeringud uutesse tootmisvõimsustesse ja Venemaa naftapakkumine saab olema madal pika aja vältel.

«Rahvusvaheline Energiaagentuur on juba hoiatanud nafta globaalse tootmismahu languse eest, mis nihutab paigast nõudluse-pakkumise tasakaalupunkti ja ähvardab tõsta hinna väga kõrgele. Üllatavalt ei tundu nafta tulevikutehingute hinnad seda veel piisavalt väljendavat. 2022. aasta sügise lepingud kauplevad umbes 100 dollari juures barrelist, sealt edasi veelgi soodsamal tasemel. Osaliselt tundub panus olevat sellel, et Vene nafta kuidagi läbi Hiina ja India ikka turule jõuab, ent sealne nõudlus ei suuda kompenseerida koguseid, mida lääneriigid ostmata jätavad,» tõdes Nestor.

Vene naftat on raske asendada

Nestori selgitusel on varasematel aastatel hinnatõuse aidanud siluda USA naftatööstus, kus vastavalt turukonjunktuurile on tootjad suurendanud kildanafta tootmist. Sel korral arvavad analüütikud aga, et USA tootjate panus kriisi lahendamisse saab olema napp.

«Nimelt oli üks põhjus, miks varasemalt USA tootmine kiirelt nõudluse järele suutis tulla, sealsete tootjate ülioptimistlik laenamine, mis võimaldas uusi projekte finantseerida. Et liigsest laenamisest on saadud aga valusaid õppetunde, siis on naftatootjad tänaseks muutunud oluliselt riskikartlikumaks ja finantseerivad investeeringuid pigem jooksvate tulude arvelt, hoides välise kapitali kaasamisel mõistlikku joont. Lisaks ei saaks tootmise suurendamine toimuda üleöö: eksperdid räägivad hinnanguliselt 6 kuni 18 kuust,» märkis analüütik.

Ta nentis, et erilist abi pakkumise suurendamiseks pole loota ka teistelt naftat tootvatelt riikidelt. «OPEC+ riikide kasutamata tootmisvõimsuse mahuks on hetkel hinnatud 2,7 miljonit barrelit päevas. Juhul kui suudetaks sõlmida uus tuumalepe Iraaniga, võiks viimase poolt turule lisanduda veel 1,3 miljoni barreline panus. Arvestades Vene naftatootmise mahtu 8 miljonit barrelit päevas, on Vene nafta täielik asendamine seetõttu võimatu,» tõdes Nestor.

Kui kõrgele jõuavad hinnad?

Seega olukorras, kus nõudlus nafta järele ületab pakkumise, peab selle hind paratamatult lõpuks tõusma. «Kui palju täpselt, ei tea muidugi keegi, ent valdkonna asjatundjad on üsna ühel nõul selles, et tänane hind ei peegelda reaalsust, olles liialt odav. Kui täna kaupleb Brenti naftabarrel 120 dollari juures, siis uusi prognoose visandavad analüütikud 150–200 dollari vahemikku,» märkis Nestor.

Taoline hinnatase tähendab aga, et vaesemates riikides peavad tarbijad kütuse arvelt tõsiselt kokku hoidma. Nafta hinnatõus ongi suurimaks ohuks just arengumaadele, keda lisaks kõrgele nafta hinnale pitsitab ka toiduainete hinnatõus. Viimati, kui nafta 2014. aastal sarnasele hinnatasemele jõudis järgnes sellele laiaulatuslik protestide laine niinimetatud Araabia kevade näol.

«Kuigi Eestit võib pidada suhteliselt jõukaks riigiks, siis on kütusehindade tõus meie jaoks siiski valusam kui nii mõnelgi pool mujal Euroopas. Kui euroala riikides moodustab autokütus keskmiselt veidi üle 4 protsendi majapidamiste tarbimiskulutustest, siis Eestis pea 6 protsenti. Lisaks kandub kallis kütus edasi ka mitmesse teise eluvaldkonda. Samas on kütuseaktsiis juba praegu pigem madal ning selle võimalik langetamine inflatsiooni ühekohalise numbrini ei viiks,» nentis analüütik.

Märksõnad
Tagasi üles