Venemaa helgemad pead pagevad läände: selles riigis pole enam võimalik tegutseda

Vene julgeolekuteenistuja Kremli müüri juures korda tagamas. Foto: Pavel Golovkin/SCANPIX

Venemaa tehnoloogia- ja IT-sektoris töötavate inimeste jaoks on olukord riigis muutunud kohati väljakannatamatuks. Majanduslikku isolatsiooni jäämine ja hirm poliitilise tagakiusamise ees jätavad tihti vaid ühe pääsetee - põgeneda riigist.

Et mõista väljakutseid, millega Venemaa IT-ettevõtjad ja nende loodud firmad silmitsi seisavad, vestles iduettevõtlusportaal Sifted viie vene start-upi asutaja ja tehnoloogiaspetsialistiga. Nende nimed on esitatud anonüümsetena, et vältida ohtu nii neile endile kui ka nende Venemaal viibivate lähedastele.

«Mõtleme kaks korda, kolm korda, seitse korda, enne kui midagi ütleme – nii isiklikult kui ka ettevõttena –, sest sellel võivad olla tagajärjed,» ütleb Daniel, kes juhib Lõuna-Euroopas asuvat finantstehnoloogiaettevõtetet, mil on arenduskeskus Moskvas. «Inimesed Venemaal võivad minna 15 aastaks vangi, kui nad oma arvamuse avalikult välja ütlevad,» kirjeldab ta Venemaal valitsevat tsensuuri.

Danielil vedas, et tema start-up kaasas raha vahetult enne sõja algust ning perioodil, mil Venemaale polnud veel sanktsioone kehtestatud. Seega oli ettevõttel võimalik panna osa värskelt kogutud kapitalist Venemaa kontole, mille eest praegu sealsetele töötajatele palka makstakse.

Moskvas start-uppi ehitava Maksimi jaoks pole aga rahaasjad nii lihtsad olnud. Ta ei saa sanktsioonide tõttu läbipaistvalt maksta palka enda Euroopa töötajatele ega tasuda ka veebimajutusteenuse eest. «Kõik rahavood on katki. Peame kasutama illegaalseid või poollegaalseid maksevahendeid,» ütleb ta.

Oma töötajatele palga maksmiseks kasutab Maksim nüüd keerulisi ja kulukaid skeeme, mis hõlmavad ülekandeid teiste riikide, näiteks Kasahstani ja Aserbaidžaani kaudu, kui ka teatud krüptovaluuta lahenduste kasutamist. See kõik on viinud ta mõtteni lähiajal Venemaalt põgeneda, osaliselt ajendatuna kartusest, et ta võidakse teenistusse kutsuda.

Esimesel võimalusel riigist minema

Ka iduettevõtja Anton ütleb, et probleemid maksetega ei jäta rahvusvaheliste ambitsioonidega ettevõtjatele muud võimalust kui riigist lahkuda. «Ettevõtjad mõistavad, et neil on kaks võimalust: jääda riiki ja teha äri ainult Venemaal või lahkuda ja teha koostööd kogu maailmaga, sest Venemaalt on võimatu rahvusvahelist äri ajada,» räägib ta Siftedile. «Riigi olukorraga seoses ootavad vähesed inimesed kasvu ja õitsengut, enamik valmistub halvimaks,» lisab ta.

Pärast sõja algust on Venemaalt lahkunud hinnanguliselt üle 200 000 inimese. Paljud neist on teinud seda kartuses, et neid, kes Putinit ja sõda ei toeta, hakatakse tulevikus represseerima. Nii arvab näiteks Lena, ühe tehnoloogiaettevõtte turundusspetsialist, kes põgenes Moskvast Euroopasse kohe pärast sõja algust.

«Ostsin esimesed saadaolevad piletid ja põgenesin riigist, sest kartsin, mida valitsus riigis teha võib. Samas on mul Venemaal veel sugulasi, ema on siiani seal. Sain aru, et pean tema eest hoolitsema, mistõttu oli mul vaja turvalist töökohta. Kohta, kus mind ei ähvarda otsene oht,» räägib ta.

Lena selgitab, et mitte ainult otsene oht elule ja vabadusele ei muuda praegu Venemaal äritegevust keeruliseks. Üheks põhjuseks on ka asjaolu, et Venemaa ettevõtete jaoks pole enam kättesaadav võtmetähtsusega äritarkvara. «Slack on keeramas Venemaal teenust kinni. Disainerite kasutatav tarkvara Figma venelaste jaoks ei tööta. Jira, kõigi meie IT-tiimide kasutatav tööriist, pani kõik Venemaa kontod kinni. Töö on halvatud ja neile tarkvaratoodetele pole Venemaal alternatiive,» ütleb ta.

Venemaa tehnoloogiasektorit ähvardab praegu hävimine, kinnitab ka endiselt riigis resideeruv iduettevõtja Alex. «Sõda on viinud Venemaa IT-tööstuse tuleviku hävitamiseni ja muutnud riigi pelgalt Hiina toorainega varustajaks.»

Ainuüksi tehnoloogiasektori isolatsiooni hind Venemaa majandusele on üsna märkimisväärne. Kui 2010. aastal oli veel Venemaa IKT-teenuste eksport 2,6 miljardilt dollarilt aastas, siis 2020. aastal oli number küündinud juba 5,9 miljardi dollarini.

Märk küljes

Dmitri Saikovski on partner Läti riskikapitalifondis New Nordic Ventures, mis on investeerinud Venemaa juhitud ettevõtetesse alates 2016. aastast. Ta ütleb Siftedile, et nende fond on endiselt avatud vene iduettevõtjatele, kes on Venemaalt ära kolinud ega sõltu riigis toimuvast. Samas on tema sõnul venelastel raske riigist lahkuda.

«Näeme üha rohkem Venemaalt pärit start-upi asutajaid, kes soovivad taotleda Läti start-up-viisat,» ütleb ta. «Kuid praegustes oludes ei ole see teostatav – Läti riiklik migratsiooniosakond on praegu Venemaa kodanike suhtes äärmiselt valiv ja ka teised EL-i liikmesriigid järgivad samu põhimõtteid.»

Ka ei ole viisaprobleemid ainus venelasi kodumaal hoidev takistus. Ka seisavad Euroopasse saabuvad venelased silmitsi diskrimineerimisega.

«Mõistan, et kõik välismaal elavad venelased saavad karistuse kätte olenemata nende poliitilisest hoiakutest,» ütleb Artjom, kelle iduettevõtte peakorter asub Põhja-Euroopas. «Olen isiklikult elanud väljaspool Venemaad nüüdseks juba 20 aastat. Samas eeldan, et venelaseks olemine maksab nüüd ka mulle kätte. Samas olen juut ja antisemitismiga harjunud. Nii et lisaks antisemitismile Euroopas kogen nüüd ka russofoobiat ja ma ei saa selles kedagi süüdistada. Ma saan sellest reaktsioonist aru.»

Artjomi sõnul ei tohiks aga venelastele üleliia kaasa tunda. «Praegu ei tohiks keskenduda venelastele. Arvan, et keskenduda tuleks sõja eest põgeneva Ukraina rahva abistamisele. Olen nende pärast palju rohkem mures,» ütleb ta.

Nagu paljudel venelastel, on ka Artjomil palju sidemeid Ukrainaga ning sõda ja sellega kaasnevad kannatused on tema jaoks sügavalt isiklikud: «Mul on Ukrainas sugulasi. Mul on Ukrainas palju sõpru, sealhulgas mõned mu lähimad sõbrad, kes pidid põgenema. See on katastroof.»

Kõik Vene tehnoloogiasektori inimesed, kellega Sifted rääkis, mõistsid väljaande teatel sissetungi jäägitult hukka ja avaldasid lootust, et läänes mõistetakse, et mitte kõik venelased ei toeta sõda. «Vaadake lihtsalt ajalugu. Kas iga ameeriklast tuleks süüdistada selles, mida Bushi administratsioon Lähis-Idas tegi? küsib Lena. Mina olen sõja algusest peale tundnud kurbust, häbi, valu, süüd, vastikust, õudust – kõike seda korraga. Tahame lihtsalt, et see lõppeks.»