/nginx/o/2009/01/27/124022t1hc96a.jpg)
Töökoha kaotusega kaasnevad läbielamised on tingitud tööle omistatavast tähendusest. Töö ja töökoha tähendus võib inimeste jaoks olla erinev. Roy F. Baumeisteri ja Barbara Killingeri, raamatu «Töönarkomaania» autorite arvates on ühe inimese jaoks töö kohustus, teisele karjääri tegemise koht ja kolmandale kutsumus.
Tööd kohustusena käsitlev inimene teeb seda sissetuleku nimel ja oma peamiste eluliste vajaduste rahuldamiseks: töö eest saadav raha arvestatakse ümber vahetusväärtuseks, mille eest saab osta soovitud asju ja teenuseid — sööki, riideid, eluaset, autot, haridust jm.
Tööd karjäärina käsitlev inimene valib töö tulemuslikkuse mõõdikuks edenemise oma ametis professionaalina, heakskiidu ja tunnustuse oma ala tegijana. Töö tähendab talle eneseväljendust, enesemääratlemist ja enese väärtustamist, võimalust teha midagi sellist, mis tagab tunnustuse ja vahel ka tuntuse oma ala meistrina.
Tööd kutsumusena tõlgendav isik peab oluliseks tulemust, mis parandab kogukonna ja ühiskonna heaolu.
Töökoha kaotamine seostub tööd kohustuse, karjääri või kutsumusena käsitlevate inimeste jaoks erinevate läbielamistega.
Tööd kohustuseks pidava inimese jaoks tähendab töö kaotus rahalist kaotust. Tema mureks on säästud üle vaadata ning teha muudatused kulutustes. Sissetulekute muutus toob kaasa vajaduse muuta peamisi harjumusi, mis seostuvad söömisele, riietumisele, eluasemele ja transpordile tehtavate kulutustega, kuid ka kulutustega kultuurile, harrastustele ja haridusele ning tervisele. Valikud saab siiski ratsionaalselt kokku arvutada ning lähedastega läbi rääkida. Teiste toel on kergem harjumusi muuta.
Tööd karjäärina käsitlevale inimesele tähendab töökohast ilmajäämine enesehinnangu kokkuvarisemist. Küsimus «kas mina siis polegi tegija, proff?» tekitab lõhe senisesse identiteeti, halvemal juhul toob see kaasa depressiooni, taandumise tööelust ja heitumise.
Enesehinnangu taastumine võib aega võtta mitu aastat.
Raske on ka sellel inimesel, kes on oma isiksuse, oma väärtuse inimesena samastanud organisatsiooni, oma töökoha liikmeks olemisega. Tean keskastme juhti, kes töösuhte lõpetamist kommenteeris lausega «kas ma olen siis nii kõlbmatu inimene, et mulle isegi mingit lihtsat tööd enam ei leitud?».
Eneseusu ja professionaalse võimekuse taastamine võib tähendada uue eriala õppimist ning eeldab professionaalse identiteedi taastamiseks nõustamist. Töökaaslastest kui sõpradest võivad saada ebasoovitavad isikud, kes on usaldust reetnud. Seetõttu on vaja leida ka uus suhtlusringkond ja töösõbrad.
Tööd kutsumusena tõlgendav inimene võib tunda end häbistatuna. Kibestumine sunnib taanduma ning võib halvimal juhul tuua kaasa passiivsuse, loobumise ja ükskõiksuse.
Olenemata töö tähendusest seostatakse selle kaotamist enamasti ka positsiooni ja staatuse muutumisega. Kuid õnneks ka võimalusega ühineda saatusekaaslastega, et teha koos midagi teisiti, arendada välja uued väärtused, tööd või elukäsitlus.
Miks mitte luua sõpradega koos uusi toimetuleku-mudeleid ja neid propageerida. Sellistest alternatiivsete võimaluste harrastajatest on hiljem saanud uue pealiini esindajad. Näiteks praeguseks populaarsuse võitnud spaades pakutavad terviseprotseduurid olid paarikümne aasta eest vaid veidrike harrastuseks. Ometi on tekitanud kunagised veidrused nüüdseks töökoha paljudele.
Samasuguseks positiivseks näiteks võivad saada Uue Maailma Seltsi tegemised ja teised uuskasutamist ning alternatiivkultuuri propageerivad ühistegevused.