Sirje Potisepp toidutootja elust: olukord on väga ebastabiilne ja ärev

Räimed Foto: Marko Saarm

Venemaa sissetung Ukrainasse mõjutab kõiki Eesti toidutootjaid. Mõju on praegu kõige suurem kalasektorile – teistes valdkondades oli seis juba enne sõda keeruline, kirjutab Eesti toiduliidu juht Sirje Potisepp. 

Sissetung Ukrainasse võib häirida põllumajandustoodete ja põllumajandustootmiseks vajalike toorainete, eriti energia, gaasi, väetiste ja teravilja ülemaailmseid turge.

Kõige suurem mõju on täna kalasektorile. Ukraina on Eesti üks püsivamaid ekspordipartnereid kilu ja räime ekspordil ning on kalatoodete kaubagrupis top 5 ekspordipartner.

2021. aastal oli kalatoodete osakaal ekspordikäibes 13 protsenti, väärtusega 17 miljonit eurot. Eestis on praegu väga aktiivne kalapüügihooaeg ning ekspordikanalite sulgumisel tekivad suured laojäägid külmladudesse, eriti nendel ettevõtjatel, kes sõltuvad Ukraina turust. Uute turgude leidmine võtab aega ja seetõttu on kalanduses suured väljakutsed.

Juba enne sõda oli seis keeruline 

Juba enne puhkenud sõda sattus toiduainetööstus olukorda, kus lühikese aja jooksul oli tootmissisendite hinnatõus ääretult järsk. Elektri hind oli juba enne sõda meie ettevõtetele tõusnud keskmiselt kolm korda, kütuse hinnatõusud on kergitanud logistikakulusid ning kütuste hinnatõus jätkub lausa tundidega, gaasi hind on tõusnud viis korda ja kallineb veelgi, pakendid on läinud 50 protsenti kallimaks, ka palgad on meie sektoris tõusnud 10 protsendi võrra.

Toidutootmise alustala – teravilja hinnad – on juba tõusnud aastaga kordades ning hinnatõus jätkub. Nisuhinna tõusu koosmõju gaasi- ja kütusehindade tõusuga saab ilmselt olema laiaulatuslik.

Tohutu globaliseerumine tarneahelates tähendabki seda, et Venemaa vastu määratud sanktsioonid mõjutavad ringiga ka meie tootjaid.

Venemaa ja Ukraina on maailma teravilja ja õliseemnete turul olulised osalised. Statistiliselt moodustab Ukraina 11 protsenti maailma nisuturust, 16 protsenti odra, 15 protsenti maisi, 16 protsenti rapsi, 50 protsenti päevalilleseemneõli, 9 protsenti päevalilleseemnete ja 61 protsenti päevalillekoogi turust.

Venemaa puhul on need näitajad 20 protsenti (nisu), 16 protsenti (oder), 2 protsenti (mais), 3 protsenti (rapsiseemned) ja 20 protsenti (päevalillekook). Ukraina on ka Euroopa Liidu oluline tarnija.

Pakenditega on keeruline 

Tootjad tunnevad praegu raskusi nii pakendite kui ka etikettide tarnimisega, kuna näiteks Vene laevu ei lubata sadamatesse sisse ei laadimiseks ega lossimiseks.

Pakendeid osteti ka Ukrainast ning praegu ei ole juba toodetud pakendeidki sealt võimalik kätte saada. Tohutu globaliseerumine tarneahelates tähendabki seda, et Venemaa vastu määratud sanktsioonid mõjutavad ringiga ka meie tootjaid. Mis on selle lõpphind, ei ole võimalik praegu ennustadagi, oleme selle enneolematu kriisi alles algusfaasis.

Kui tavapärased ja aastakümnetega sissetöötatud tarneahelad lüüakse hetkega puruks, võtab uute tarnepartnerite otsimine ikka aega, kuid uusi tarnepartnereid otsitakse. Me ei pea küll kartma defitsiiti ja tühje poelette, kuid peame hakkama hinnatõuse jälle ette valmistama.

Asi pole ainult hinnas 

Täna ei ole teema enam ainult hind, vaid kõige tootmiseks vajaliku kättesaamine ja Eesti tootjate konkurentsivõimelisus. Ärme unusta, et toit on strateegiline kaup ja toidu kättesaadavus on selge prioriteet. Meie tugevuseks on kohaliku toiduainetööstuse olemasolu, mille jaoks on saabunud aga väga rasked ajad.

Ühelt poolt tootmissisendite hinnatõusud ning teiselt poolt kaubanduskettide omavaheline hinnasõda, mis toiduainete hinnad all hoiab ning annab ka täiesti vale signaali toiduainete tegelikest hindadest. Tarbijatele on odavad hinnad alati head, kuid peame aru saama, et ka toiduainetel on oma hind ning nende tootmiseks kulutatakse oluliselt ressursse, alates põllumajandustootjatest kuni kauplusteni välja.

Oma toidutööstus on toiduainetega varustamisel äärmiselt tähtis. Nii aitaks meie tootjaid laiem Eesti kaupade sortiment, mis suurendaks tootmist ning ehk mõnevõrra aitaks järsku hinnatõusu edaspidi leevendada, sest mida rohkem toodad ja müüd, seda odavam on lõpphind. Seega on Eesti toidutööstuse käekäik meie kui tarbijate teadlikes valikutes – eelistades eestimaist, toetame oma riiki ja rahvast.

Seega on olukord väga ebastabiilne ja ärev. Loomulikult energiakandjate järsk hinnatõus ja toorainete hinnatõus loovad olukorra, kus ka toiduaineid endiste hindadega ühel hetkel toota ei ole võimalik. Näeme tulevikus hinnatõusu, aga kui suur see saab olema ja millal tarbijani jõuab, ei oska küll keegi prognoosida pea iga tund muutuvas olukorras. Peame õppima elama sellise volatiilsete hindadega majandusruumis.