Kai Realo: majandus on kriisi lävel, mille kõrval koroonakriis tundub tühine

Kai Realo 2021. aasta tööandjate konverentsil. Foto: Egert Kamenik

«Sõja tõttu tekkinud jõulises ja karmis olukorras jõuame me alles nüüd tegelikult tajumiseni, kuivõrd oluline on rohepöörde elluviimine,» ütles Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine Kai Realo konverentsi Tuulelohe lend avakõnes.

Tema sõnul on Eesti hoovõtt rohepöördeks olnud erakordselt pikk ja sisutühi.

«Praktiliselt kuni eelmise aastani, mil Euroopa Liit meid sundis teatud otsuseid langetama, ei olnud Eestis, võrreldes meie lähinaabritega Põhjamaadest, mingit arusaama, kellele ja milleks on rohepööre vajalik ning kes peaks selleks midagi ära tegema. Selle tunnistuseks on see, et alternatiivenergia allikaid on endiselt liiga vähe, taaskasutatavaid materjale kasutavad toorainena üksikud tootmisettevõtted ning kogu Eesti sõidab hea meelega fossiilsete mootorikütustega,» sõnab Realo.

Järgneb Kai Realo kõne tänasel konverentsil: 

Head Tööandjate Keskliidu liikmed, hr president, head konverentsil osalejad ja esinejad. Tuulelohe Lend on Eesti Tööandjate Keskliidu jaoks üks aasta olulisemaid sündmuseid. Korra aastas kogunevad ühte ruumi – on see siis füüsiline või virtuaalne – Eesti olulisemate ettevõtete juhid ja omanikud, poliitikud, tippametnikud ning majandusvaldkonna arvamusliidrid, ikka selleks, et arutada riigi, selle elanike ja majanduse seisukohalt olulisi teemasid.

Käesoleva konverentsi ettevalmistus algas juba üle poole aasta tagasi. Valisime konverentsi peateemaks seniseid majandusmudeleid vundamendini raputava rohepöörde just seetõttu, et see teema on viimasel paaril aastal lisaks koroonakriisile erinevate osapoolte vahel enim vastakaid reaktsioone esile kutsunud. Pealkiri «Kuidas rohepöördel kurvis püsida?» sündis enne energia- ja julgeolekukriisi ning loomulikult enne meid kõiki vapustanud sõda Ukrainas.

Kui esmane reaktsioon sõjauudistele oli selline, et kas üldse mingi arutelu peale füüsilise julgeoleku hetkel mõttekas on, siis üsna kiirelt saime aru, et energiajulgeoleku ning sanktsioonide tõttu tekkinud erakordse materjalipuuduse vaates on rohepööre siiski endiselt vägagi aktuaalne teema.

Minu arvamus on, et tänu sõja tõttu tekkinud jõulisele ja karmile olukorrale jõuame me alles nüüd tegelikult selle tajumiseni, miks ja mil moel see rohepööre ellu viia tuleks.

Minult on enne tänast konverentsi mitu korda küsitud, et mis ma arvan – kas käesolev Ukraina sõda paneb pausile nii meie kui kogu Euroopa rohepöörde? Minu arvamus on, et tänu sõja tõttu tekkinud jõulisele ja karmile olukorrale jõuame me alles nüüd tegelikult selle tajumiseni, miks ja mil moel see rohepööre ellu viia tuleks.

Eesti hoovõtt rohepöördeks on olnud erakordselt pikk ja sisutühi. Praktiliselt kuni eelmise aastani, mil Euroopa Liit meid sundis teatud otsuseid langetama, ei olnud Eestis võrreldes meie lähinaabritega Põhjamaadest mingit arusaama, kellele ja milleks see rohepööre vajalik on ning mis veel olulisem, kes selleks midagi ära tegema peaks. Selle tunnistuseks on see, et alternatiivenergia allikaid on endiselt liiga vähe, taaskasutatavaid materjale kasutavad toorainena üksikud tootmisettevõtted ning kogu Eesti sõidab hea meelega fossiilsete mootorikütustega.

Vaadates majandust laiemalt, siis ei ole rohepööre ainus, mis Eestis õigel ajal jalgu alla pole saanud. Kuulates Vabariigi aastapäeval president Alar Karise kõnet ja selles välja toodud kurba statistikat Eesti noorte vaimse tervise kohta, pani see mind mõtlema, et mis selle olukorra on põhjustanud. Kuigi esmapilgul võiks kõiges süüdistada koroonapandeemiat, siis tegelikult omab oma mõju ka viimasel ligi kümnel aastal Eestis toimunu. Nimelt on juba pikemat aega domineerimas kaks poliitilist peavoolu – neist esimene baseerub tõdemusel, et mitte kõigil eestimaalastel pole õnnestunud majanduse kasvust ja sellega kaasnevast heaolust osa saada nii nagu võiks. Ja kuigi selline seisukoht on isegi mõistetav, siis igatsus aastakümnete, kui mitte isegi aastasadade taguse ühiskonnakorra juurde naasmise järele on arusaamatu. Mil moel tuleks kasuks kaasaegse ja demokraatliku eluviisi asendamine tööstusrevolutsiooniaegse piiratud ja kohati algelise ühiskonnakorraga?

Teise poliitilise suuna esindajate elu on kahtlemata läinud paremini – nad on aastakümneid tegutsenud, näinud vaeva ja selle tulemusena ka kogenud saavutusrõõmu. Nende majanduslik olukord on viimastel aastatel, kui koroonalained välja jätta, olnud stabiilselt hea ning seetõttu soovivad nad seda seisundit ka säilitada. Miks hakata muutma midagi, mis nö ravi ei vaja. Kõik ju toimib, miks ei võiks nii edasi minna?

Need kaks, oma vaadetelt erinevat, kuid pikas perspektiivis mõjult sarnast mõtteviisi on põhjuseks, miks innovatsiooni-, digi- ja rohepööre ei võta jalgu alla ning samal ka paljudel noortel on depressioon. Alustades viimasest – mil moel saab olla vaba ja eluga rahul keskkonnas, kus valdava enamuse elanikkonna ja poliitikute soov on kas hoolimata kõigest säilitada status quo või veel hullem, teha sammud tagasi minevikku.

Mil moel saab olla vaba ja eluga rahul keskkonnas, kus valdava enamuse elanikkonna ja poliitikute soov on kas hoolimata kõigest säilitada status quo või veel hullem, teha sammud tagasi minevikku.

Noortel inimestel on alati kogu eksistents suunatud tulevikku ja seda isegi siis kui ei ole veel päris selge, milliseks see kujuneda võib. Nii ei tea ka tänased noored, mille suunas nad täpselt liiguvad, aga oluline on see, et edasiminek ehk progress toimub. Mil moel aga hakkama saada siis kui edasi liikuda ei saa – seda nii rahvana kui riigina, sest olevik tundub nii kasulik ja minevik nii turvaline? Siis kannatavad nii noored, kui ka tegelikult meie kõik, sest maailm meie ümber liigub ja areneb siiski edasi, meie mahajäämus toob kaasa aga meie riigi ja rahva jaoks rohkelt ootamatuid olukordi ning nendest tulenevaid läbimõtlemata ning hirmutavaid otsuseid.

Ametkonnad pole valmis kriiside juhtimiseks

Mõned näited – koroonakriis tõi välja selle, et mitmed ametkonnad ei ole valmis kriiside juhtimiseks. Puudub nii strateegiline vaade kui ka puhtalt taktikalise korralduse võimekus. Seda seetõttu, et on harjutud nö menetlema ja tegema seda olukorras, kus tegelik otsustusõigus ja seetõttu ka otsustuskogemus on praktiliselt olematu. Kriise ei saa aga juhtida konsensuslikult, sest olulisem kui otsuste absoluutne eksimatus on tegelikult koordineeritud ja eesmärgipärane tegutsemine. Ehk jällegi – vaja on tegutseda, edasi liikuda, mitte mõelda lõputult sellele, et mis aitaks meil seda olukorda olematuks muuta või veel kreisim – kuhugi jõuga ära suruda.

Takerdunud digipööre

Teine näide – digipööre on takerdunud ja seda peamiselt kahel põhjusel. Kuigi riigi digilahendused on Eestile au ja kuulsust toonud, siis paraku ei saa nii kiirelt arenevas valdkonnas loorberitele puhkama jääda, vaid tuleb lisaks uutele ambitsioonikatele plaanidele tegeleda ka olemasoleva kaasajastamisega.

Selleks ressursse aga napib ja nii me olemegi silmitsi nii küberjulgeoleku ohtudega kui ka aeguvate ning omavahel mittehaakuvate süsteemidega. Ettevõtjad on digipöörde puhul aga aeglased olnud seetõttu, et visalt kaob ootus maksimeerida oma tulu veel sellelt vanalt ärimudelilt, mis baseerub odaval (või siis tegelikult enam mitte nii odaval) tööjõul. Miks investeerida seadmetesse ja tarkvarasse kui sama töö teevad ära inimesed. Mis siis, et Eesti demograafilist olukorda arvestades ei ole neid töökäsi juba praegu kuskilt võtta. Ja nii me kaebleme ja ägame tööjõupuuduse olukorras ning loodame, et juhtuks ime.

Ettevõtjad on digipöörde puhul aeglased olnud seetõttu, et visalt kaob ootus maksimeerida oma tulu veel sellelt vanalt ärimudelilt, mis baseerub odaval (või siis tegelikult enam mitte nii odaval) tööjõul.

Ime asemel on juhtunud see, et Ukraina sõjapõgenike näol loodavad nii mitmedki ettevõtted oma tööjõupuudust leevendada. Kuid hetkel on see sõja eest pagevate inimeste hulk toonud välja Eesti riigi järjekordse nõrkuse – nimelt puudub meil tegelikult kogemus nii immigrantide massilisel vastuvõtmisel kui ka nende integreerimisel Eesti ühiskonda.

Kuna senine elamislubade poliitika praktiliselt eitab muudest kultuuridest ja riikidest Eestisse tööle tulevate inimeste olemasolu – just nii on juhtunud näiteks lühiajaliselt ja renditööjõuna Eestis seni viibinud ukrainlastega, siis pole olnud vajadust ka massiimmigratsiooniga tegelemiseks plaanide väljatöötamiseks. Kui elada eituses, siis on kriisi tekkimisel keeruline kõiki seni vaid teooria tasemel meetmeid rakendada.

Neid näiteid, kus Eesti on mineviku üleromantiseerimisel või oleviku kasumlikkuse maksimeerimisel kaotanud vajaduse tulevikuvisiooni järgi, on veelgi. Ja on kahetsusväärne, et meid on sellest samm edasi, samm tagasi olukorrast välja raputamas midagi nii kohutavat nagu Putini korraldatud sõda Ukraina rahva vastu. Ja kuigi meie ümber veel ei vihise kuulid ega lenda pommid, siis Eesti ja laiemalt kogu Euroopa majandus on kriisi lävel, mille kõrval koroonakriis tundub tühine.

Eesti ja laiemalt kogu Euroopa majandus on kriisi lävel, mille kõrval koroonakriis tundub tühine.

Peale sõjatüli noriva naaberriigi tõttu tekkinud julgeolekuohu, on meil korralik energiakriis – hinnad on kosmilistes kõrgustes ning sellele lisaks pole kindel, et kas ja kuidas end üldse vajalikus mahus varustada nii elektri, gaasi kui naftatoodetega. Meie tööstustel on puudus peaaegu kõigist toorainetest – puidust, metallist, paberist ning poeriiulitel haigutavad kas augud või on hinnatõusu tõttu hinnasiltide vahetamine muutunud igapäevaseks tööks. Meie riiki on saabunud kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, kellele ei jätku elukohti ning kelle ülalpidamise eest peame vähemalt alguses hoolitsema meie kõik.

Kuidas siis selles tohutus elukalliduse tõusus ning sõjaga seotud väljakutsetes toime tulla? Nii kummaline kui see ka pole, siis sisuliselt sama moodi, nagu seda eeldab rohepöörde tegelik filosoofia. Käesoleva kriisi üleelamiseks tuleb meil Vene gaasi asendamiseks kasvatada lisaks põlevkivienergiale ka teiste energialiikide osakaalu – on see siis tuule, päikese või tuumaenergia. Nagu vanarahvas ütles, et kõiki mune ei tohi panna ühte korvi, siis nii on ka energiaallikatega – mida laiapõhjalisem valik, seda parem.

Pilgud ringmajandusele

Looduslike toorainete- ja materjalide puudumisel tuleb pilgud pöörata ringmajanduse suunas. Paljus selles, mida me oleme juba ära tarbinud, on ohtralt seda, mida saab materjalina uuesti kasutusele võtta. Mõeldes jäätmetest kui materjalipangast, mitte kui prügist, mis tuleks maha matta või ära põletada, saame end järkjärgult muuta vähem sõltuvaks maavaradest.

Selleks, et süsteem aga toimiks, peame ümber hindama nii selle, et millest me midagi toodame kui ka selle, miks ja kuidas me tarbime. Mitte Euroopa Liidu ametnikud ei otsusta seda, vaid tegelikult sõltub see ikka meist endist. Me ei pea millestki jõuga loobuma kui suudame avatult mõelda, et mil moel ka vanu ja väljakujunenud protsesse muuta ning leida seni kasutamata nupukaid lahendusi.

See tähendab aga, et innovatsioonipööre ei ole midagi sellist, kus korda lähevad vaid erakordsed ja mastaapsed uuendused. Innovatsioonipööre nõuab üldist soovi teha asju nutikamalt, kiiremini, paremini ja jätkusuutlikumalt. Innovatsioon sünnib vaid siis kui on soov liikuda edasi, mitte seista paigal või loota, et äkki saab isegi ajaratast tagasi keerata.

Ukraina sõja tõttu tekkinud kriis on Eestile ja eestimaalastele hea võimalus läbi arutada nii rohepöörde kui ka digi- ja innovatsioonipöörde tegelikud põhjused, vajadused ja visioonid. Ning mis peamine, asuda visioonide elluviimiseks ka koordineeritult tegutsema, vaadates teemasid ka terviklikult.

Kokkuvõtteks – olen kindel, et kuigi me võib-olla räägime järgmistel kuudel rohepöördest vähem, siis tegelikult oma tänaseid kriise lahendama asudes astume me pikemas perspektiivis ikkagi rohepöörde suunas. Seda ka siis kui ajutiselt loobume radikaalsetest ja Eestis ettevalmistamata otsustest, mis seni on kaasa toonud vaid negatiivset tagasisidet ja vastuseisu.

Ühtlasi loodan ka seda, et see suur emotsionaalne raputus kisub meid lahti sellest tardumusest ja paigaltammumisest ning paneb tegutsema selle nimel, et Eestil oleks kindel tulevik, mis oleks turvalisem, jätkusuutlikum ja avatum kui see Eesti, kus me elasime veel kuu aega tagasi.

Elame pöördelisel ajal ning meie kõigi vastutusel on tagada see, et me pöörame õiges suunas. Näoga tulevikku. Ettevõtjatena on meie kohus olla selles kui mitte eestvedajad, siis vähemalt esimeste seas. Andku see tänane konverents rohket mõtteainet selles osas, et mida igaüks meist saab juba homme teha teisiti kui varem.