/nginx/o/2012/01/26/928958t1ha086.jpg)
Plastkaardid on ummistanud rahakotid. Mis oleks aga alternatiivid?
Laura Mallene: plasti pealetung
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma sain oma esimese plastkaardi algkoolis. See oli lastele mõeldud Hoiupanga kaart ja ma olin selle üle üliõnnelik. Nii selle kui ka muheda savipõrsa üle, mis kaardiga kaasas käis.
Esimene plastkaart oli eriline. Seda kätte saada oli väga uhke tunne. Kaardile oli joonistatud jalgratas, karu ja muid mänguasju. Kaart hoidis valvurina mu raha, mida kogusin, nagu mu ema ütles, «mustadeks päevadeks».
Mida aeg edasi, seda rohkem plasti mu rahakott mahutama pidi. See algas vaikselt, mõne üksiku poe kliendikaardiga. Siis aga ärkasid nagu üks mees kõik teised. Ligi viisteist aastat pärast esimest kaarti ei suuda mu rahakott kogu seda plasti ära mahutada. Plastist on nii raamatukogude liikmekaardid kui ka apteegi kliendikaart. Kokkuhoiust loobumine on teisipidi tobe.
Polegi nagu valikut. Aga ma olen tänulik neile kaupmeestele, kelle juures saab püsikliendistaatuse tuvastada ID-kaardi abil - nagu raamatupood Rahva Raamat. See on tegelikult ju kokkuhoid – keegi ei pea maksma kaardi tegemise eest. Rahakott ei kannata kaardiuputuse all ja kulub vähem ressursse.