Nestor: Venemaa sulgub raudse eesriide taha

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Foto: Madis Veltman/Postimees

Suure naaberriigi muutumine teiseks Põhja-Koreaks tähendab seniste nappide majandussidemete täielikku katkemist, ent ka kallimaid energiahindu ja kõrget inflatsiooni, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Sõda Ukrainas on viinud Eesti uude ajastusse mitte ainult julgeolekuolukorra poolest, vaid ka majanduslikult. Õnneks on Eesti majandus seni kulgenud tugevas pärituules, mida ei suuda peatada ka praegu toimuv.

Mida siis sõda meie ukselävel ja sellega kaasnenud sanktsioonid Venemaale meie majanduse jaoks tähendavad? Eesti otsesed majandussidemed Venemaaga on ajas pidevalt vähenenud. Kui veel kümme aastat tagasi moodustas kaubavahetus Venemaaga 12 protsenti Eesti ekspordist, siis mullu kõigest 4 protsenti. Enamgi – kui jätta kõrvale kaubad, mida Eesti vaid vahendab, siis siin toodetud kaupade ekspordis oli Venemaa osakaal kõigest 2 protsenti. Seega oli Venemaa Eesti kaupade jaoks tähtsuselt alles 12. sihtkoht. Peamiselt on Venemaale müüdud erinevaid masinaid, ent ilmselt ei ole palju ettevõtteid, kelle jaoks oleks Venemaa olnud ainus või isegi põhiline turg.

Teistsugune pilt avaneb siis, kui vaadata Venemaa osakaalu Eesti impordis. Nimelt toodi mullu Venemaalt Eestisse kaupa enam kui 2 miljardi euro väärtuses, mille poolest oli Venemaa Soome järel justkui meie tähtsuselt teine kaubanduspartner. Samas on see pilt petlik, kuna valdava osa impordist moodustas kütus, mis omakorda Eestist peagi jälle välja viidi. Vaatamata suurtele mahtudele, on selle tegevuse lisandväärtus aga väike ja puudutab väheseid ettevõtteid. Samas imporditakse Venemaalt ka kaupa, mida Eesti majandus väga vajab.

Puidutööstus, mis annab enam kui 2 protsenti kogu Eesti SKTst, importis eelmisel aastal Venemaalt toorpuitu umbes 280 miljoni euro eest, mis oli umbes pool kogu puiduimpordist. Vene puidu äralangemine suurendab nõudlust ja konkurentsi kodumaise puidu järele ning tõstab seega tootmise hinda. Veel keerulisem olukord valitseb metallitööstuses, kus toore on samuti tulnud valdavalt Venemaalt (ja ka Ukrainast). Erinevalt puidust on metallitööstuse jaoks tarnijate asendamine keeruline ja ilmselt väga kallis. Ei saa välistada, et levinud ärimudel, kus idast pärit rauast ja terasest siin erinevaid metallkonstruktsioone valmistati ja siis Skandinaaviasse eksporditi, nii oma otsa leiab. Kindlasti kandub tarneahelate katkemise mõju üle ka teistesse sektoritesse, mistõttu kallinevad näiteks ehitushinnad veelgi.

Kallis energia toob kõrge inflatsiooni

Omaette teema on meie kaubanduspartnerite sõltuvus Venemaast. Näiteks Eesti kaupade peamiseks sihtkohaks olevas Soomes moodustas Venemaa-suunaline kaubavahetus mullu 5,5 protsenti kogu ekspordist. Lisaks on mitmed Soome ettevõtted teinud Venemaale suuri investeeringuid, mis nüüd sisuliselt maha kanda tuleb. Suures pildis tundub vähemalt täna, et Venemaa on sulgumas raudse eesriide taha ja lootust kaubavahetuse jätkumiseks idanaabriga ei maksa hellitada.

Kõige laialdasem majanduslik mure on sel aastal toormenappusest põhjustatud inflatsioon. Kuigi Venemaa on näiteks gaasitarneid Euroopasse viimase nädala jooksul hoopis suurendanud, ei suuda keegi öelda, kas ja millises mahus need jätkuvad. Isegi kui Venemaa tarneid ei katkesta, võib sõda kahjustada läbi Ukraina kulgevat füüsilist taristut. Uus trend turgudel on soovimatus Venemaa «verist» toorainet üldse osta. Nii kaupleb Uurali nafta praegu muu päritoluga naftaga võrreldes suure allahindlusega, kuid sellele vaatamata ei leia kaup ostjat. Selle otsene põhjus on vahendajate riskikartlikkus. Ei saa välistada, et aja jooksul, kui nafta jõutakse laevadega ostjateni viia, kehtestatakse uued sanktsioonid, mis ei luba kaupa enam edasi müüa. Lisaks on täna tugev poliitiline ja tarbijatepoolne surve üldse mitte midagi Venemaalt osta. Et maailm energiat siiski vajab, on Brenti naftabarreli hind tõusnud 110 dollarini. Euro nõrgenemise tõttu on meie jaoks olnud hinnakasv veel kiirem. Maagaasi hind on samal ajal Hollandi börsil kahekordistunud ja jõudnud samasuguste tippudeni nagu jõulude eel. Lisaks energiale saab sõjal olema ulatuslik mõju ka toiduhindadele. Venemaa ja Ukraina on mõlemad väga olulised teraviljatootjad, mistõttu nisu hind Euroopas on tõusnud pea 50 protsenti.

SEB varasem prognoos ennustas Eesti tänavuseks keskmiseks inflatsiooniks 6,5 protsenti, ent nüüd tuleb end valmis panna halvemaks. Isegi kui sõjategevus peaks mingi ime läbi varsti raugema, ei pruugi see kaasa tuua olulist toormete hinnalangust. Samuti võib inflatsioon osutuda kiiremaks kui palgakasv, mis vähendab tarbijate reaalset ostujõudu.

Eesti majandus kohaneb

Sõjal on otseste mõjude kõrval ka kaudsed. Võib uskuda, et julgeoleku olukorra dramaatiline muutus pärsib inimeste kindlustunnet ja tarbimisjulgust. Ettevaatlikumaks võivad muutuda ka siinsed ettevõtted. See tähendab aeglasemat tarbimise kasvu ja vähem investeeringuid, mis avaldab mõju ka tööturule. Samas ei ole ilmselt mõtet sõja mõju majandusele ka üle dramatiseerida – globaalset majanduskasvu ei suuda Ukraina sõda pärssida. 2021. aasta viimase kvartali üllatavalt tugev majanduskasv näitab, et pärituul on seni olnud väga tugev ja isegi kui hoog pisut raugeb, suudab Eesti majandus uute oludega kohaneda.