Analüüs ⟩ Mis juhtub, kui Putin katkestab gaasitarned Euroopasse?

LNG terminal Leedus. Foto: Georg Kõrre/Postimees

USA ja lääneliitlaste järjest jõulisemad sanktsioonid Venemaa suunal paiskavad õhku küsimuse võimalikest vastumeetmetest. Inglise ajaleht The Economist analüüsis, mis võimalused oleks Euroopal energiapoliitikas, kui Venemaa otsustaks oma gaasitarned peatada.

Praegu saab Euroopa umbes veerandi enda vajaminevast energiast gaasist. Kuna suur osa (2019. aastal üle 40 protsendi) sellest elutähtsast ressursist tuleb Venemaalt, on Vene gaasieksport jäänud praegu suurel määral sanktsioonide alt välja. Teatatud on vaid Nord Stream 2 sertifitseerimise peatamisest, kuid Saksamaa tegi selle otsuse juba enne sõja puhkemist.

Aga mis saaks Euroopa energiajulgeolekust siis, kui Venemaa president Vladimir Putin katkestaks ise gaasitarned läänele, küsib The Economist.

Peamine alternatiiv Vene gaasile on veeldatud maagaas (LNG), mida tavaliselt veetakse meritsi. Euroopa kasutab seda võimalust aga juba täna üsna suurel määral: LNG moodustab umbes veerandi piirkonna maagaasi impordist.

Seega on esimene küsimus, kui palju suudaks Euroopa LNG töötlemist terminalides suurendada. Nimelt muudetakse LNG esmalt vedelikuks, et seda transportida; seejärel tuleb see ranniku lähedal asuvates terminalides uuesti gaasilisse olekusse viia, et seda kodude kütmiseks või elektrienergiaks saaks kasutada.

Euroopa hiljutised suured investeeringud taasgaasistamisjaamadesse tähendavad aga, et piirkonnas asuvad LNG terminalid esmajoones pudelikaelaks ei osutuks. Energy Intelligence'i andmetel oli Euroopa imporditerminalide võimsusest eelmisel aastal kasutuses 45 protsenti, mis tähendab, et reserv on iseenesest olemas. Samas on aga probleemiks, et need terminalid ei jaotu kontinendil ühtlaselt: Saksamaal pole üldse terminale, Hispaanial on seevastu kasutada tervelt veerand kontinendi võimsusest. Hispaania gaasiinfrastruktuur on aga jällegi muust Euroopast suures osas eraldatud, mis muudab edastamise problemaatiliseks.

Vaba ressurssi pole

Terminalidest pakilisem probleem on siiski saadaolevate LNG varudega. LNG suurimad eksportijad on Ameerika, Austraalia ja Katar. Kuigi gaasi neil riikidel jagub, ekspordivad nad juba praegu LNGd täisvõimsuse lähedal. Gaasi veeldamise ja ekspordivõimekuse tõstmine võtab aga kaua aega, mistõttu oleks Euroopa parim lühiajaline lootus saada kätte olemasolevad veeldatud maagaasi lastid, mis olid algselt mõeldud mujale.

Seda raskendab aga tõsiasi, et ka Aasias on suur isu LNG järele. Näiteks Hiina import kasvas 82 protsenti aastatel 2017–2020. Eelmisel aastal tõusti Jaapani ees ka maailma suurimas LNG imporitjaks. Turuosade ümberjagamise muudab jällegi raskemaks tõsiasi, et 70 protsenti kogu maailmas kaubeldavast vedelkütusest liigub lepingute alusel, mis kehtivad kümme aastat või kauem.

Seetõttu on Euroopa ajalooliselt toetanud peamiselt hetketurule ja lühematele lepingutele. Kui varasemalt tagas see Euroopale madalamad hinnad, siis viimasel aastal on see tendents muutunud. Kui Euroopa gaasivarud sügisel ja talvel kahanesid, osaliselt Venemaa tarnete vähenemise tõttu, tõusis nii LNG import kui ka hinnad. Kui varem olid LNG hetkehinnad Aasias Euroopast kõrgemad, siis viimastel kuudel on hind Euroopas kohati ühtinud Aasia tasemega.

Putini invasioon Ukrainasse on asja ainult hullemaks teinud. Loode-Euroopasse tarnitud maagaasi hind tõusis ühe päevaga 29 protsenti, kui Putin 24. veebruaril enda «sõjalisest erioperatsioonist» teada andis.

Poliitikud püüavad ebakindlal ajal aga siiski tagada Euroopale uusi LNG tarneid. Kuna Ameerika ei suuda palju enamat pakkuda, on president Joe Biden lubanud uute allikate leidmisele kaasa aidata. Seni pole neid katsed eriline edu saatnud: 22. veebruaril ütles Katari energiaminister, et Venemaalt tuleva gaasi asendamine kiiresti on peaaegu võimatu.