Luubi all ⟩ Kohustusliku liikluskindlustuse avalik saladus

• Liiklusõnnetuses halvatuks jäänud ema on jäetud kindlustusfirma meelevalda
• Kindlustusfirma ei maksnud talle sentigi moraalse kahju hüvitamiseks
• Õnnetusse sattunul tuleb kiiresti hea jurist leida, kes tema eest seisaks

Kevadel 2020 kaldus minu sõidurajale teine auto ning toimus laupkokkupõrge maanteekiirusel. Olen õnnelik, et olen endiselt siin ja et mul on kõik läinud nii hästi. Ent iga kord haiglas mõne teise liiklusõnnetuse ohvriga kohtudes tunnen, et mina vist olengi väga eriline, õnnesärgis sündinud.

Hiljuti tutvusin eakaaslase Helega. Õnnetus samal aastal, samuti laupkokku­põrge, kuid tema jäi selle tõttu kaelast allapoole halvatuks. Hele lugu kuuldes ei saanud ma enam vaikida.

Juba enne Helega kohtumist olin sageli tundnud ebaõiglustunnet. Näiteks kõnetas mind sama probleem 10. septembril, kui seadsin oma vigastuste tõttu uuesti sammud Tartu Ülikooli kliinikumi. Seal ta lamas, otse minu naabervoodis, väike vanaproua Virve (nimi muudetud). 80ndates naisele oli otsa sõitnud auto ning murdnud Virve puusaluu. Sellises eas inimese puhul ei tea keegi täpselt, kuidas ta paraneb. Aga ta paranes.

Esmalt lamas ta oma päevi õhtusse saates traumatoloogiaosakonnas, kus teda opereeriti. Siis lamas ta vaguralt nädalaid õendusabiosakonnas, sest kodus oleks ta vajanud lakkamatut hooldamist. Ja lõpuks, kui jalg juba rohkem kandis, sai ta hakata kõndimist harjutama taastusravihaiglas. Neli kuud hiljem pääseski ta lõpuks koju. Kevade tulekuga pääseb seal ehk õuegi.

Saaks ise istuma tõustud

Loomulikult ei teadnud Virve midagi oma õigustest, ei olnud ta suhelnud ühegi kindlustusfirmaga. Ta unistas hoopis sellest, kuidas ise istuma tõuseb ja üksi WCsse läheb.

Tema teadmiste juures polnudki ­erilist põhjust ­vastaspoole liikluskindlustajaga ühendust võtta (loomulikult ei ­teadnudki ta selle nime). Proua Virve ei teadnud ­isegi seda, et tema ravi eest tasub liiklus­kindlustus ja mitte haigekassa.

Veel vähem teadis ta, et liikluskindlustusel on kohustus hüvitada ­talle ka mittevaraline (inimkeeli: moraalne) ­kahju. Raha Virve vaevade ja valude eest. Valuraha.

Ning isegi kui Virve oleks seda teadnud, poleks tal olnud õrna aimugi, et seadusse 2014. aastal trükitud ­moraalse hüvitise määrad ei ole sugugi lagi, mida kindlustused Eestis ohvritele maksavad. Võiks ju arvata, et on, kui liikluskindlustuse seadus paragrahv 32 ütleb nii selgelt, et mittevaraline kahju on eelduslikult:

1. kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 100 eurot;
2. keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 350 eurot;
3. keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 1500 eurot;
4. raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 2600 eurot;
5. väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 3000 eurot;
6. eriti raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 3200 eurot.

Tegelikult maksavad kindlustusfirmad igal aastal ohvritele valurahaks ka üle kümne korra suuremaid summasid, kui paragrahvist järeldada võiks. See on paragrahv, mis peaks Virvet ja teisi ohvreid kaitsma. Juhul muidugi, kui kaitset küsida mõistad.

Aga ega proua Virve seda ­mõistnud – see oleks ­olnud viimane asi tema jaoks, millele mõelda.

Ei mõistnud minagi... Kui minu õnnetus mais juhtus, murdusid mul kõik jäsemed. Olin esialgu päris liikumatu. Esimest korda tõusin jalgadele jälle 30. juunil. Esimese pikema jalutuskäigu tegin 6. septembril (mis ei olegi nii pikk aeg, kui jõuate ­lugemisega järgmise juhtumini). Kogu mu energia kulus jõu taastamisele.

2020. aasta kevadel kaldus ajakirjanik Tiina Kaukvere sõidurajale teine auto ning toimus laupkokkupõrge maanteekiirusel. Esialgu jäi ta päris liikumatuks ning kogu tema energia kulus jõu taastamisele. Foto: Tiina Kaukvere

Aga mul vedas! Ka selles asjas. Jälle!

Mu tutvusringkonnas on kindlustusjuhtumitele spetsialiseerunud vandeadvokaat. Minu vigastused liigitati ­paragrahvi 32 järgi raskeks ning valurahaks eelduslikult järelikult 2600 eurot. Ent jurist küsis meie pere üllatuseks üle kümne korra suurema ­summa ja veel suuremaks üllatuseks oli see juba mõni päev hiljem minu kontol, maksjaks kindlustusandja ERGO. Kuidas nii?

Nimelt ei lähtu kindlustusfirmad mitte 2014. aastal kehtima hakanud seaduse summadest, vaid pigem kohtupraktikast. Ent kohus on ohvritele teatud juhtudel välja mõistnud palju suuremaid summasid.

Ärge mõistke mind valesti. Julgen ­väita, et mitte ükski raske õnnetuse ohver ei mõtle haiglavoodis rahale. Ma ei tea, mitu nulli oleks kokku vaja, et see asendaks inimesele kogu ülejäänud eluks jalad või käed. Ent kui siia maailma juba alles jäid, tuleb ju siinsete reeglite järgi edasi toimida.

Ma ausalt ei tea, kuidas oleksin saanud hakkama ilma selle kindlustuse makstud summata pea aasta vältel, mil haavu ravisin ning äsja oli lõppenud mu tasuline vanemapuhkus. Meie pere pidi näiteks ajutiselt kolima, kuna ma ei pääsenud enam kolmandale korrusele.

Valuraha aitas pikalt haiglavoodis lebanud Tiina Kaukverel kindlustuselt kätte saada advokaat. Foto: Tiina Kaukvere

Aga mina ja Virve paraneme. Ehk saame isegi peaaegu endiseks. See on kõige tähtsam. Leidsime Virvelegi juristi. Küll ta viimase abil oma moraalse hüvitise kätte saab. Vanale inimesele on kindlasti suur abi nii seadusest tulenev eelduslik kui ka suurem summa.

Halvatud ema võitlus

Aga nüüd tahan teile tutvustada hoopis Helet (kes kannab seda nime ainult siin loos, aga kindlasti kuulete temast rohkem, kui ta selliseks tähelepanuks ­valmis on). Kahe lapse ema, 29-aastane liiklusõnnetuse ohver.

Minul on läinud kõik nii hästi, et rahast ja hüvitamisest rääkida on veidi piinlik. Kandsin õnnetuse hetkel kõhus last, kes on nüüd lõbus ja seiklushimuline, tavaline-eriline üheaastane. Tõeline ime! Aga Hele kannatuste rahasse arvestamisel võikski nulle ühe taha laduma jääda. Keegi ei vahetaks oma keha ealeski sellise summa vastu. Just Hele lugu ärgitas mind kirjutama teemast, millest oleksin ammugi kirjutama pidanud.

Tunamullu augustis sõitis Hele oma tuttava auto tagaistmel. Oli öö, Hele ­magas. Ta ärkas mitu nädalat hiljem ­haiglas. Koomast.

Mis täpsemalt juhtus, selgitab välja kriminaalmenetlus, mis pole veel tulemuseni jõudnud. Igatahes lõpetas auto, milles oli Hele, vastassuunavööndis, kus põrkas kokku rekaga.

Pärast ärkamist algas pikk ja raske taastumine, mille õnnestumiseks algul arstidki erilist lootust ei andnud.

«Võtku kolm või kolmkümmend ­aastat, aga kõndima ma saan,» ütleb Hele täna.

Ta on tetrapleegik, mis tähendab, et ta ei saa liigutada ühtegi jäset. Nüüd juba saab ta veidi õlgu kergitada ning spetsiaalne väntamistrenažöör on registreerinud, et Hele üks käsi on teinud kümme sekundit iseseisvat tööd. Teekond on pikk.

Võit koguneb punkthaaval

Mulle meeldib nii väga see, kuidas Hele ema räägib punktivõitudest. Tänapäeva inimeste mured tunduvad selle kõrval nii äraspidised. Meil on nii palju pseudo­muresid, mida endale ise välja mõtleme. Aga Hele perel on nii palju rõõme.

Esmalt polnud selge, kas Hele jääb elama. Punktivõit: jäi!

Siis polnud selge, kas ta on ikka tema ise, kuidas ta suhtleb ja asjadest aru saab. Punktivõit: tema pea ja mõistus on korras.

Hele ja tema perekond nopivad järgemööda punktivõite. Näiteks on Hele lahti saanud hingamisaparaadist ja hingab nüüd omal jõul.

Oskus suuta olla tänulik vahel isegi üksnes selle eest, et gravitatsioon sind maa pinnal kinni hoiab, saab tekkida siis, kui sult on võetud kõik muu. Ja Helelt on võetud kõik. Nüüd püüab ta punkthaaval seda tagasi saada. Kas see on võimalik, ei tea mitte keegi.

Hele on seaduse silmis täpselt samasugune liiklusõnnetuse ohver nagu mina. Meie õnnetuste vahele jäi mõni kuu, aga talle ei maksnud liikluskindlustusfirma Inges rohkem kui aasta jooksul sentigi moraalse kahju hüvituseks. Mitte ühte eurot! Seaduse järgi peaks summa olema vähemalt 3200 eurot.

Ei maksnud tänavu veebruarini.

Oli see ajakirjanduse ­järelepärimise või Hele pere hiljuti leitud advokaadi teene, igatahes oli Inges pärast seda kohe valmis mittevaralise kahju hüvitama. Enam kui kümme korda suurema summaga, kui on kirjas seaduses.

Kindlustusfirma Inges on Hele ­perega kogu selle aja küll väga tihedas kontaktis olnud, et kaubelda Hele igakuiste ravikulude pärast. Inges teab, et summad on suured ning et Hele perel pole ­jätkunud kindlustuse senistest varalistest hüvitustestki. Pere on pidanud juurde maksma. Ometigi pole Inges Helele moraalset ­hüvitist varem pakkunud ega ole ohver küsida osanud.

Kindlustusfirmad kardavad hirmsasti, et iga liiklusohver hakkab palkama ­juristi, kes kasseerib kindlustusfirmalt sisse ka oma töötasu. Nii lõikavad ju advokaadid ohvrite kannatuste pealt tulu, osutavad kindlustajad.

Saan sellest murest aru. Ent minu enda, Virve ja ennekõike Hele ­juhtumi põhjal võin öelda, et õnnetusse sattunul polegi muud teha kui endale väga kiiresti hea jurist leida, kes need võitlused ­voodihaige eest ära võitleks. Riik jätab nad saatuse hooleks ning kannatanu ainsaks nõustajaks jääb sama kindlustusfirma, kes peab ohvrile hüvitist maksma. Seega pole tema esmane huvi kindlasti kannatanut aidata.

Nii palju jäi järele Tiina Kaukvere autost. Foto: Erakogu

Minu õnnetuse uurimiseks algatatud kriminaalmenetlus on jõudnud niikaugele, et politsei kutsus mind kannatanuna ülekuulamisele. Peaaegu kaks ­aastat hiljem.

Tahan väga tänada Tartu Ülikooli kliinikumi arste, oma perekonda ja olen iga päev tänulik oma elu eest.

Kindlustusfirma lubas maksta

Vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Foto: Erakogu

Kindlustusfirma Inges ei olnud kuni artikli kirjutamiseni liiklusõnnetuses halvatuks jäänud Helele maksnud mittevaralise kahju hüvitist. Pööre toimus jaanuari lõpus, kui Hele perekond leidis endale juristi ning ajakirjanik hakkas küsimusi esitama. Siis hakkas asi kiiresti liikuma ning kindlustusfirma pakkus mõne nädala pärast Hele perele valuraha juba 2020. aasta augustis toimunud õnnetuse eest. Ja mitu korda suuremat kui seaduses nimetatud 3200 eurot.

Ajakirjaniku küsimuse peale teatas kindlustus, et oleks mittevaralist hüvitist Helele ka ise pakkunud, aga alles mõne kuu pärast. Inges põhjendas, et naine oli mitmes raviasutuses olnud ja nad ei teadnud seetõttu täpselt, milline on tema seisund. Haigekassa dokumentatsioon ja umbes 120 000-eurone ravinõue laekus nende väitel alles detsembris ja selle läbitöötamine oli võtnud aega. Lisaks oleks Inges oodanud kriminaalmenetluse järel, et saada kohtuekspertide arvamus Hele tervisekahju kohta.

«Mittevaralise kahju hüvitamise teeb keerukamaks asjaolu, et liikluskindlustuse seaduses on üsna täpselt kirjeldatud vigastuste raskusastmed ja neile vastavad hüvitised. Kohtud võivad aga hüvitiseks määrata ka seaduses märgitud eelduslikest hüvitistest erineva summa ja hüvitiste määramise praktika on olnud väga ebaühtlane. Näiteks on viimase kolme aasta jooksul eriti raskete vigastuste korral määratud enamasti hüvitiseks u 30 000 eurot, kuid on olnud juhtumeid, kui summa on olnud mitu korda suurem,» selgitas ASi Inges Kindlustus jurist Elar Tamme.

Ta avaldas lootust, et lähiajal muudetakse seadust, nii et vigastuste raskusastme järgi määratakse kindlaks hüvitis, mis arvestab kohtupraktikat.

«See teeks olukorra kannatanutele võrdsemaks ja lihtsamaks ning kindlustusandjatel oleks omakorda lihtsam juhtumeid käsitleda ning toodet hinnastada,» lisas Tamme.

Hele on õnnetusest alates lamanud ainult voodis. Tal liigutab iseseisvalt vaid veidi õlgu, ent suhtleb rõõmsameelselt videokõne vahendusel.

Hele advokaat Olavi-Jüri Luik ütleb, et pole oma 27-aastase praktika jooksul näinud sedavõrd julma suhtumist kannatanusse, nagu on halvatud Hele vastu üles näidanud Inges.

Hele pere vaidles Ingesega näiteks selle üle, kas Hele eest on võimalik hoolitseda kodus, kui kindlustus maksaks tuhat eurot kuus. Ingesel olevat kogemus ühe sarnase kannatanuga, kelle hoolduse eest nad on paarkümmend aastat maksnud. Praegu olevat tema kulud suurusjärgus tuhat eurot kuus.

«Liikluskindlustuse seaduse järgi on isikukahju kindlustussumma 5,6 miljonit eurot, sellele vaatamata varjas kindlustusselts väikeste laste halvatud ema eest, et kannatanul on õigus mitmele hüvitisele,» ütles Luik, kes lisas, et ei mõista ka kindlustusseltsi nõuet, et kui kannatanu ei leia tuhande euroga kuus endale hooldajat, siis tuleks ta panna hooldekodusse ehk lastest eraldada.

«Kindlustusselts ei saa kasumi nimel jätta kannatanuid hooletusse,» lisas Luik.

«Hüvitame kõik seadusega ettenähtud põhjendatud ja vajalikud kulud ning neid kulusid hüvitame põhimõtteliselt kogu kannatanu eluea jooksul,» lubas AS Inges Kindlustus ning kinnitas, et ka ümmargune tuhat eurot olevat läbiräägitav.

Kindlustuse hea tava on hüvitist ohvrile ise pakkuda

Kindlustusseltside liidu ja kindlustusfondi juhatuse liige Lauri Potsepp Foto: Toomas Huik

Liikluskindlustusfond (ELKF) tunnistab, et liiklusõnnetuse korral kindlustusfirmalt hüvitise saamine sõltub ka sellest, kui hästi kannatanu seadusega kursis on. Ent kindlustusseltsidel olevat hea tava pakkuda raskemate õnnetuste korral ise hüvitisi, mida kannatanu küsida ei ole osanud. Mõistagi ei pakuta rohkem, kui seaduses kirjas. Mullu esitasid haiglad liikluskindlustusfirmadele 1225 raviarvet ehk siis nii paljude liiklusõnnetuses kannatada saanud inimeste ravi eest tasus kindlustus. Mittevaralist kahju maksti kokku 392 liiklusõnnetuse ohvrile. Kas mõni kannatanu jäi täitsa ilma, nagu tunamullusesse statistikasse minev Hele, ei oska keegi öelda.

Korraga kindlustusseltside liidu ja kindlustusfondi juhatuses olev Lauri Potsepp tunnistas, et põhjapanevaid järeldusi olevat statistika põhjal raske teha. Esiteks on ravikulu nõuete all ka õnnetuse põhjustaja ravi. Viimasel moraalsele hüvitisele õigust ei ole. Samuti on mõni raviarve esitatud selle eest, et inimene viidi haiglasse vaid kontrolliks. «Kui Eesti sõidukiga põhjustatakse kahju välismaal, siis tuleb Eesti seltsil kahju hüvitamisel lähtuda õnnetuskoha riigi seadustest ja praktikast. Sama kehtib juhul, kui Eestis saab viga välismaalane,» lisas Potsepp. Niisiis on statistikas ka välismaalastele makstud suured moraalsed hüvitised. Viimase kolme aasta jooksul on kõige suurem eestimaalasele makstud mittevaraline hüvitis küündinud 60 000 euroni. See on palju suurem kui seaduses toodud 3200 eurot.

«Ei ole vaidlust – jäseme kaotust ei ole võimalik rahaga korvata. On ilmselge, et valu rahas mõõtmine on pea võimatu. See on ka põhjus, miks summad on kohtupraktikas väga erinevad,» nentis Potsepp.

Siiski on rekordhüvitised makstud ilmselt kohtuväliselt, pakkus ELKF.

Fondi hinnangul on aga eelduslikke summasid seaduses vaja. See olevat selleks, et iga liiklusõnnetuse mittevaralist kahju ei peaks ära mõõtma kohtus. Samas toonitas fond, et seaduses on eelduslikud ja kindlasti mitte maksimumsummad. Kui mittevaraline kahju on eelduslikust summast suurem, tuleb see hüvitada. «Erapooletut hinnangut mittevaralise kahju hüvitise suuruse kohta on meil keeruline anda. Mõistame kannatanu soovi saada suuremat hüvitist. Veel kord, valu õige ja õiglane rahas mõõtmine on sisuliselt võimatu. Teisalt on selge, et kui hüvitised kasvavad, siis kasvab ka summa, mida iga autoomanik peab liikluskindlustuse eest maksma,» lisas kindlustusfirmasid esindav Potsepp. Kui palju, ta öelda ei osanud, sest see olevat keeruline arvutus. Viimati korrigeeriti eelduslikke hüvitisi 2014. aastal. «Nõustume, et seadust saab parandada nii, et eelduslikud summad käivad kohtupraktikaga kaasas. Uus liikluskindlustuse direktiiv tingib liikluskindlustuse seaduse muutmise. Usume, et uues seaduses on täpsem lahendus. Igal juhul tuleks püüda vältida, et hüvitise nõudmine on nii keeruline, et seda saab teha vaid advokaadi vahendusel ning suur osa hüvitisest läheb advokaaditasuks. Mitmes Euroopa riigis on paraku selline olukord. Loodame, et Eesti ei liigu selles suunas,» rääkis Potsepp.

Kindlustusteenuse hea tava järgi maksab kindlustus ka hüvitise, mida klient ei ole nõudes märkinud, kuid mille kohta on kindlustusandjal piisav teave hüvitamiseks, kinnitas ELKF. «Praktikas nii see ka enamasti toimib. Tõsi, nõuda, et selts pakuks ise suuremat summat kui seaduses ette nähtud eelduslik summa, ka ju ei ole loogiline,» sõnas Potsepp. Kannatanu saab kahju tekitanud sõidukijuhilt hüvitist nõuda võlaõigusseaduse järgi. Liikluskindlustuse andja vastutus on sama, mis kahju tekitanud sõidukijuhi vastutus. Kindlustusandja hüvitab kahju selle põhjustaja asemel. «Kui autojuhilt saab nõuda 50 000 või 100 000 eurot mittevaralise kahju hüvitist lisaks ravikulule ja saamata jäänud tulule, siis saab seda nõuda hoopis tema kindlustusandjalt. Võimalik ei ole nõuda kindlustuselt rohkem kui kahju tekitajalt otse,» selgitas Potsepp.